Täna on neljas päev kui iga päev on hood olnud.
Esmaspäeval oli mul veel väga tubli laps, tegime matemaatika ülesandeid 3 klassi tavaprogrammi järgi. Näitasin ette kuidas vastavat tüüpi ülesannet lahendada tuleks ja poiss tegi järgi kõik kenasti. Ikka mitmeid lehti töövihikust. Eesti keeles sama lugu, kõik kena ja tore.
Tuli teisipäev. Ja enam ei osanud, ei saanud aru mis numbritest mida tuleks ära võtta või kuhu midagi vaja panna on. Kõik. Kolmapäeval ka mitte midagi. Neljapäeval peale õppimist ma murdusin ja nutsin tunde. Lihtsalt ei suutnud, mul oli nii kohutavalt kahju lapsest, endast, meie perest, sellest et midagi ei tea. Peas vasardamas jällegi MIKS, MIKS,MIKS.. MILLE EEST????
12. okt kutsus klassijuhataja kooli komisjoni kes peaks määrama mu lapsele õppeprogrammi mille järgi õppida. Ma ei kujuta ette mismoodi see toimuma hakkab, mis üldse toimuma hakkab? Kui tal on head ajad, siis läheb tal ainult natukene rohkem aega kui teistel. Ja kui tal on halvad ajad, no siis ei lähe üldse mitte midagi. Mismoodi teha sellisele lapsele programmi?
Rääkisin arstiga täna,ta soovitas tõsta Apydani kogust hommikul 900 mg peale. Ahjaa, vot nüüd jäi kirjutamata. Mu pojal on köha veidike ja arst arvas, et hood tulid sellest, et vähimgi viirus pidi kohe epilepsia kontrolli alt välja ajama. Huvitav et ma polnud varem märganud seost! Tagantjärele väga loogiline. Kuna mu lapsel on alati olnud raskeimad ajad just veebruar kuni aprill ( sel aastal küll ka mai ja juuni),siis need ongi need kõige suuremad viiruste ajad ju. Ehk tõesti ongi nii?
Ühesõnaga, täna ma loodan, et hood kaovad kohe kui köhast lahti saanud oleme! Kui hood ei kao, siis tean juba ette et jälle nutan ja paraku ei ole ma piisavalt tugev et mitte nutta.
Vahel tundub see elu nii hirmus, kõik need mured vajutavad vastu maad ja tunnen kuidas ma enam lihtsalt ei jaksa. No ei jaksa, pole enam kusagilt seda jõudu võtta. Millal op tuleb, ei tea. Kuna suure tõenäosusega op ikkagi tuleb, siis tööle pole mõtet minna kui kohe varsti jälle ära pikaks jääda tuleb. Aga raha? Aga võlad? Ok, mees sai õnneks ühe lisa tööotsa. See pidev mure kooliga. No ei taha ma teda siit kodukoolist ära lasta, ei taha. Liiga väike on ta selleks, laps peab saama kodus elada. Samas jälle pidev õpetaja jutt kuidas ta ikka ei oska ja ei saa jne. Oi milline peavalu! Mulle tundub, et peamine põhjus koolis on õpetaja suhtumine. Kui sa ikka ei taha haiget last õpetada, no siis ei taha, kes saab sundida? Ja kui saabki sundida, siis mis tulemused sel on? Ahh. Milleks? Kas mõni asi ei võiks lihtsalt lihtne olla?
Vot, kõigele sellele mõeldes hakkab lapsest ja endast nii kahju. No milleks see triangel? Millal see ometi lõpeb? Millal? Kui kaua veel on vaja kannatada?
Aga täna, täna ma mõtlen, et loomulikult me oleme tugevad. Loomulikult, see on meie laps! Ta on igatahes väärt et kasvõi nuttes vastu pidada. Ta on väärt et koolis tema eest võidelda. Justnimelt võitlus see ongi kahjuks.. õpetajaga? .. või kogu süsteemiga? ..
Ma teen kõike mida vaja oma laste nimel, ma teen, sest ma olen ema. Ma kannatan kõik välja, kõige kiuste mis elu meie teele toonud on. Aga me ei anna alla, kuuled, elu. Me ei anna alla, sest vaatamata sellele, et me oleme vahel väga nõrgad, siis samas me oleme ka väga tugevad nende nimel keda armastame.
Me ei anna alla, me lihtsalt ei anna alla, me oleme tugevad!!!...
Aga annaks Jumal,et mitte keegi ei peaks selliseid asju üle elama, mitte keegi..
Friday, September 24, 2010
Thursday, September 2, 2010
Kas tuleb siis op või ei tule? keto dieedi jätsime hetkel katki.
Esiteks kirjutan sellest, et jätsime selle dieedi katki hetkel. Mulle tundub, et dieedi kohta on liiga palju vastakat infot. Kõigepealt pean uurima selle kohta põhjalikumalt, paar raamatut läbi lugema ja alles siis oma lapsele dieeti pidama hakkama.
Aga sellest operatsiooni asjast. Alates aprillist on see operatsiooni asi õhus olnud. aprillis öeldi,et peab kiiresti opi tegema, siis vaibus asi maha, mõtlesin et op ei tulegi. Nüüd siis jälle päevakorras. Eile sain arsti kirjast aru,et tuleb op, et kõik info on saadetud Soome opi tiimi koostamiseks. Täna helistasin ja selgub, et kõik on ikkagi lahtine. Et äkki tuleb op Eestis, või äkki ei tule siis üldse? Ei saanudki aru enam. Ohh kui väsinud ma olen sellest teadmatusest.
Ma olen täielikult valmis seadma oma elu selle järgi mis hakkab toimuma mu lapsega. Õpin raamatupidamist,et saaks kasvõi osalise ajaga hommikuti tööl käia jne. Või siis teha tööd kodus. Aga kui tuleb op, siis mul pole mõtet enne seda tööle minna, sest haiglasoleku aeg on pikk ja pärast kodus taastumine samuti. Kuhu ma lähen tööle, kui tean, et pean varsti kuu või enam lapsega kodus/haiglas olema?
Mida ma ütlen õpetajatele õppeprogrammi kohta? Op on siin oluline määraja.
Ühesõnaga, ma ei saa teha mingeid otsuseid omamata infot selle kohta mis hakkab toimuma.
Mõtlesin eile pikalt kui olin kirjast aru saanud, et tuleb op. Mõtlesin, et kas seda ma tahtsingi? Aga kuidas saab üldse tahta ajuoperatsiooni oma lapsele? Või ma ikkagi tahan? Ma tahan selles mõttes, et ma ei taha et lapsel taandareng veel hullemaks läheb. Kas teate kui imeline tunne on see kui laps oskab arvutada, lugeda, kirjutada? Ma tunnen seda tunnet praegu. Ta teeb ülesandeid, iseseisvalt. Ta on arenenud, targemaks saanud. Mul ei ole enam tunnet,et mismoodi ma õpetajatele otsa vaatan kui ta ei oska midagi. Ta oskab, ta on tubli.. AGA ma tean et uus langus on varsti jälle tulekul. Hetk kus ta vaatab raamatusse ja ei mõista midagi. ka 10 piires arvutamine on tema jaoks siis jälle kõrgem matemaatika ja siis ma elan jälle lootuses, et EHK ta taastub veel.. AGA kui ühel hetkel enam ei taastu tänu sellele pidevale pingpongile ta ajus? Kui tal ei olegi tulevikus võimalik mingit iseseisvat elu elada? Kui ta jääb eluaegseks lasteaialapseks või langeb sellest veelgi madalamale? Kui kaua suudab aju ise taastuda?
Samas jälle, see operatsioon. Jällegi, suured ohud. Üks vale millimeeter ja..
Ma tunnen, et meie oleme selle eest vastutavad mis meie lapsest saab. Ei vastuta arstid, ühiskond,mitte keegi peale meie. Arstid teevad oma tööd ja nad teevad seda kindlasti hästi. Kuid kõik see mis lapsega toimub on meie elu, meie lapse elu ja vanemate kohus ja hool et ta saaks oma elu elada võimalikult hästi. Ja ma näen teda praegu, ta ei ole kaugeltki rumal. Ehk küll veidi lapsemeelne, aga ta on ka alles 10 aastane. Kuidas päästa oma laps ja tagada talle normaalne areng? See on ju see mida vähemalt suurem enamus inimesi tahab, saada hakkama, olla keegi, otsustada ise enda eest. Käia tänaval ilma et keegi sind kogu aeg valvaks kasvõi.. Sellised väiksed, kuid tähtsad asjad. See ei ole veel kadunud, kuid ma kardan, et see kadumine võib olla lähedal. Ma annaksin palju et seda takistada. Samas see op kõigi võimalike ohtudega.
Kui ma vaid teaks mis on õige, mis üldse toimub, mis toimuma hakkab? Kuidas seada oma lapse ja enda elu, oma pere elu? Kas minna tööle teadmisega,et varsti jään sealt pikemaks ära? Või oodata kodus midagi mis ilmselt tuleb rahaliselt edasi närutades? MILLEKS see kõik nii on? Ma küsin seda pidevalt, ma otsin vastuseid. Kõigel on kõigega seos. Ja nii oluline tükk on puudu. Mu süda kaalub vist tonne, sest nii raske on südant kanda. Ma tunnen kuidas sees kõik rõhub ja pisarad on pidevalt tagataskus.
Ma jooksen tuttavate eest ära kui juhtun kedagi nägema. Mitte sellist väga lähedalt tuttavat. Ma ei talu enam rõõmsat küsimust et kuidas sul läheb? See küsimus ajab mu koheselt nutma. Ja ma ei suuda rõõmsa näoga vastata, et hästi läheb.. Ma ei taha sellest rääkida kuidas mul läheb, liiga halvasti läheb selleks et rääkida.
seega andku mu kallid tuttavad andeks kes märkavad mind kiirelt minema astumas, ei, ma ei ole uhkeks läinud ega pea mingit vimma. Ma lihtsalt ei taha kuskil rahvarohkes kohas nutma hakata.. Andke andeks, te olete kallid. Aga ma ei saa oma elust praegu silmast-silma rääkida.
Ja oma pojale pole ma ka peale aprilli enam midagi rääkinud. Ei, ma ei tea kas see on õige. Aga ma ei taha et ta mööda laineid samamoodi sõidaks kui mina. Ma tahan vähemalt oma lastele stabiilsust, mingitki stabiilsust. Ise vajan seda väga,aga ei saa kuidagi. Meenub varasematel eluetappidel sõbranna öeldud sõnad- kui tahad garantiid, siis mine osta diivan, siis saad oma garantii..
Jah, ei saagi millelegi kindel olla. Ei tea mis laksud homsel päeval varuks. Ma olen muutunud, ma pole enam see kes olin varem. Hirm ja ebakindlus on teinud oma töö. Kas ka mina taastun kunagi ja olen jälle see rõõmus ja naeratav emme, naine ja sõbranna kes kunagi olin?
Oi, ma tahaksin nii väga kirjutada siia iluasaid ja optimistlikke asju. Aga ma ei suuda hetkel, ma loodan, et varsti jälle suudan.
Ebakindlus on hävitav.
Aga sellest operatsiooni asjast. Alates aprillist on see operatsiooni asi õhus olnud. aprillis öeldi,et peab kiiresti opi tegema, siis vaibus asi maha, mõtlesin et op ei tulegi. Nüüd siis jälle päevakorras. Eile sain arsti kirjast aru,et tuleb op, et kõik info on saadetud Soome opi tiimi koostamiseks. Täna helistasin ja selgub, et kõik on ikkagi lahtine. Et äkki tuleb op Eestis, või äkki ei tule siis üldse? Ei saanudki aru enam. Ohh kui väsinud ma olen sellest teadmatusest.
Ma olen täielikult valmis seadma oma elu selle järgi mis hakkab toimuma mu lapsega. Õpin raamatupidamist,et saaks kasvõi osalise ajaga hommikuti tööl käia jne. Või siis teha tööd kodus. Aga kui tuleb op, siis mul pole mõtet enne seda tööle minna, sest haiglasoleku aeg on pikk ja pärast kodus taastumine samuti. Kuhu ma lähen tööle, kui tean, et pean varsti kuu või enam lapsega kodus/haiglas olema?
Mida ma ütlen õpetajatele õppeprogrammi kohta? Op on siin oluline määraja.
Ühesõnaga, ma ei saa teha mingeid otsuseid omamata infot selle kohta mis hakkab toimuma.
Mõtlesin eile pikalt kui olin kirjast aru saanud, et tuleb op. Mõtlesin, et kas seda ma tahtsingi? Aga kuidas saab üldse tahta ajuoperatsiooni oma lapsele? Või ma ikkagi tahan? Ma tahan selles mõttes, et ma ei taha et lapsel taandareng veel hullemaks läheb. Kas teate kui imeline tunne on see kui laps oskab arvutada, lugeda, kirjutada? Ma tunnen seda tunnet praegu. Ta teeb ülesandeid, iseseisvalt. Ta on arenenud, targemaks saanud. Mul ei ole enam tunnet,et mismoodi ma õpetajatele otsa vaatan kui ta ei oska midagi. Ta oskab, ta on tubli.. AGA ma tean et uus langus on varsti jälle tulekul. Hetk kus ta vaatab raamatusse ja ei mõista midagi. ka 10 piires arvutamine on tema jaoks siis jälle kõrgem matemaatika ja siis ma elan jälle lootuses, et EHK ta taastub veel.. AGA kui ühel hetkel enam ei taastu tänu sellele pidevale pingpongile ta ajus? Kui tal ei olegi tulevikus võimalik mingit iseseisvat elu elada? Kui ta jääb eluaegseks lasteaialapseks või langeb sellest veelgi madalamale? Kui kaua suudab aju ise taastuda?
Samas jälle, see operatsioon. Jällegi, suured ohud. Üks vale millimeeter ja..
Ma tunnen, et meie oleme selle eest vastutavad mis meie lapsest saab. Ei vastuta arstid, ühiskond,mitte keegi peale meie. Arstid teevad oma tööd ja nad teevad seda kindlasti hästi. Kuid kõik see mis lapsega toimub on meie elu, meie lapse elu ja vanemate kohus ja hool et ta saaks oma elu elada võimalikult hästi. Ja ma näen teda praegu, ta ei ole kaugeltki rumal. Ehk küll veidi lapsemeelne, aga ta on ka alles 10 aastane. Kuidas päästa oma laps ja tagada talle normaalne areng? See on ju see mida vähemalt suurem enamus inimesi tahab, saada hakkama, olla keegi, otsustada ise enda eest. Käia tänaval ilma et keegi sind kogu aeg valvaks kasvõi.. Sellised väiksed, kuid tähtsad asjad. See ei ole veel kadunud, kuid ma kardan, et see kadumine võib olla lähedal. Ma annaksin palju et seda takistada. Samas see op kõigi võimalike ohtudega.
Kui ma vaid teaks mis on õige, mis üldse toimub, mis toimuma hakkab? Kuidas seada oma lapse ja enda elu, oma pere elu? Kas minna tööle teadmisega,et varsti jään sealt pikemaks ära? Või oodata kodus midagi mis ilmselt tuleb rahaliselt edasi närutades? MILLEKS see kõik nii on? Ma küsin seda pidevalt, ma otsin vastuseid. Kõigel on kõigega seos. Ja nii oluline tükk on puudu. Mu süda kaalub vist tonne, sest nii raske on südant kanda. Ma tunnen kuidas sees kõik rõhub ja pisarad on pidevalt tagataskus.
Ma jooksen tuttavate eest ära kui juhtun kedagi nägema. Mitte sellist väga lähedalt tuttavat. Ma ei talu enam rõõmsat küsimust et kuidas sul läheb? See küsimus ajab mu koheselt nutma. Ja ma ei suuda rõõmsa näoga vastata, et hästi läheb.. Ma ei taha sellest rääkida kuidas mul läheb, liiga halvasti läheb selleks et rääkida.
seega andku mu kallid tuttavad andeks kes märkavad mind kiirelt minema astumas, ei, ma ei ole uhkeks läinud ega pea mingit vimma. Ma lihtsalt ei taha kuskil rahvarohkes kohas nutma hakata.. Andke andeks, te olete kallid. Aga ma ei saa oma elust praegu silmast-silma rääkida.
Ja oma pojale pole ma ka peale aprilli enam midagi rääkinud. Ei, ma ei tea kas see on õige. Aga ma ei taha et ta mööda laineid samamoodi sõidaks kui mina. Ma tahan vähemalt oma lastele stabiilsust, mingitki stabiilsust. Ise vajan seda väga,aga ei saa kuidagi. Meenub varasematel eluetappidel sõbranna öeldud sõnad- kui tahad garantiid, siis mine osta diivan, siis saad oma garantii..
Jah, ei saagi millelegi kindel olla. Ei tea mis laksud homsel päeval varuks. Ma olen muutunud, ma pole enam see kes olin varem. Hirm ja ebakindlus on teinud oma töö. Kas ka mina taastun kunagi ja olen jälle see rõõmus ja naeratav emme, naine ja sõbranna kes kunagi olin?
Oi, ma tahaksin nii väga kirjutada siia iluasaid ja optimistlikke asju. Aga ma ei suuda hetkel, ma loodan, et varsti jälle suudan.
Ebakindlus on hävitav.
Subscribe to:
Posts (Atom)
