Friday, October 29, 2010

Uus töökoht (vist) ja minu tervis veab alt.. :(

Nii. Asjad juhtuvad ikka kiirelt.
Nüüd on siis minu tervis mokas. Tegelikult eks ma tundsin ennast juba ammu kehvasti. Väsimus, jõuetus, paha olla, süda klopib.. jne,jne.. Aga no ega mul ei olnud eriti aega selle enda tervisega tegeleda. Aga siis kui olemine juba täiesti võimatuks muutus,nii et ma juba minestama hakkasin ja enam üksi lastega välja minna pole julgenud. Nüüd on hirm nahas küll. Veri pidi halb olema, rauda vähe ja punaseid vereliblesid pidi olema oluliselt vähem kui peaks. Nojaa, loomulikult ma googeldasin ka seda punaste vereliblede vähesust. Ei hakka parem mainima mida kõike ma leidsin.
Igathes püüan nüüd paremini sööma hakata, jälgima mida ma söön. Püüan süüa punaseid asju ja ehk see kõik aitab. Kui aus olla,siis ega ma ei mäleta millest ma viimased pool aastat toitunud olen. Ilmselt sellest mis ette jäänud on ja üle jäänud on. Ja kohvi olen palju joonud, sest arvasin et mul on paha olla madalast vererõhust, see probleem on mul juba ammu et vererõhk madal. Ohjah, no oli seda vaja? Ma tean,et ma ei tohiks ka enda vastu hoolimatu olla, aga ometi olen ma enda keha peale päris pahane. Miks mu keha mind alt veab? Mul ei ole aega, tahtmist ega jõudu tegeleda veel mingite enda terviseprobleemidega. Ma tean et see pole õige,aga no ikkagi..
Aga ma kardan, endatervise pärast ka kardan. Ma ei saa endale lubada seda et ma nii nõrk ja jõuetu olen. Seda,et ma ei jaksa maast ka riidehilpu vahel üles tõsta. See ei ole aus!
Ja lisaks see uus töö nüüd. Väga hea võimalus. Saan öösiti koristamas käia. 4h korraga ja 4 ööd tööl ja 2 ööd vaba. Õhtul kell 10 tööle.. Kõik on muidu ilus ja tore, aga mul vajuvad juba kell 8 õhtul silmad kinni viimasel ajal. Ma loodan lihtsalt nüüd sellele et ma saan abi ja oma jõu tagasi. Arst küll arvas et ma ei peaks öösiti tööl käima,et ma olen niigi läbi. Aga samas, raha on ju vaja. Kui kaua ma käin sotsiaalametnike ust kraapimas? Ja kas mul üldse on õigust käia kui tööst ära ütlen? Minu kallis sõbranna Mari juba ütles mulle et ma olen egoist et üldse sellises seisus tööle minekust mõtlen. Sest kui mina päriselt kokku kukun, siis kes kasvatab minu lapsi? Oo..kui see kõik oleks nii kerge. Kui am teaksin kuidas on õige, siis ma ausalt, vot nii teeksingi. Aga no ma ei tea. Ma loodan,et ma pole jõudnud enda tervist veel nii tuksi keerata, et korralikust toitumisest oleks abi. Ehk siis et kui ma toitun edaspidi peedist ja verivorstist, et see aitab:)
Elu on vahel ikka nii masendav, et see ajab lausa naerma.
Täna käisime lapsega testi tegemas, arengu testi. Jah,tulemused märgatavalt halvemad kui eelmisel korral,ehk siis taandareng on ikka jätkuvalt jõus. Samas, mina nagu ei näe seda. Minu jaoks ta oli ja on täiesti normaalne laps. Absoluutselt võimalik et mina ei hinda teda nii nagu teised. Mina näen ja hindan teda eelkõige temast endast lähtuvalt, võrdlen sellega milline ta oli ja on. Ma ei näe et midagi hullu oleks praegu temaga lahti.
Ohjah. Eks ta ole. Täna õhtul tööle siis :) Eks paistab mis saama hakkab.
Ps. Ma pean tunnistama, et mul on käinud ka parajad sisemised heitlused selle koristaja töö pärast. Ei ole kerge minna hea ja hinnatud koha pealt kus ma kunagi olin koristajaks tööle. Kui eelmine kord käisin, siis käis peast läbi ikka mitu häbitunnet et näe.. kas SEE siis ongi kõik milleks ma veel võimeline olen. Oli tunne nagu kõik vaataksid, et näe, SEE siis ongi meie uus koristaja. Ma tean,et viga on minu mõtetes. Tegelikult tuleb teha au ja uhkusega igasugust ausat tööd kui see toob leiva lauale. Aga raske on natukene ikka, just see hingeline pool. Samas, kui ma suudan kokku kraapida selle OÜ asutamise raha, siis saan vaikselt ikka ka oma raamatupidamise käima panna. Küll elu muutub. Peab muutuma ju. Kannatlik peab olema.
Aga ootamine ja kannatlikkus pole just minu tugevaim külg. Lihtsalt,vahel ongi vaja.. ma ei tea mida... ellu jääda vist??? :)
Ohjah. Tegelikult olen õnnelik. Ausalt. Raske on, aga õnnelikud oleme ikkagi vast kõik!

Thursday, October 21, 2010

Komisjonist, 14 november haiglasse.

Kõigepealt kirjutan et meil oli koolis see komisjon ära nüüd. Määrati ikkagi individuaaltunnid nii nagu loota oli. St mina mõtlesin et ta võiks ju lihtsalt klassiga koos asju teha, aga sealtpoolt arvati, et kuna ta tempo pole teistega päris sama, siis äkki laseb ennast liiga lõdvaks kui ta tunneb et ta niikuinii ei jõua. See võib õige olla küll. 29 oktoober läheme seda vaimsete võimete testi tegema, vaatame kuidas seis on. Mulle tundub et päris hea hetkel. Õppisime korrutustabelit. Mina mõtlesin et see on tema jaoks võimatu, sest ta ju arvutab mul ikka veel näppude peal. Ilmselt on see talle turvaline lihtsalt. Samas vahel kui unustab näpud, siis ütleb ilusti peast vastuseid. Minu jaoks on kõige olulisem see, et ta suudaks ise jõuda vastusteni. Ühesõnaga korrutustabelist siis :) Kui olin talle põhimõtte selgeks teinud,siis jätsin ta omapäi laua taha ülesannet tegema. Tehted olid rasked. 3*6, 4*8 jne. Ja alles ju alustati selle korratabeliga. Läksin laua äärde tagasi veidi aja pärast ja ilusti kõik õiged vastused kirjas. Ma ei suutnud sel hetkel ära imestada,et kuidas? Aga poiss luges lihtsalt 3* 6 näppu üle ja siis 4*8 näppu jne. Loogika töötab :)ma ei kujuta ette küll mis süsteemi jagamisel kasutada..
Ma usun et küll aja jooksul saab pähe ka kõik mis vaja!
Komisjoniga oli aga nii, et lapse klassijuhataja ikkagi ei tahtnud mind sinna komisjoni juurde. Ikka mitmeid kordi ütles mulle et ma ei tuleks, et mis ma lähen sinna teiste inimeste tööd segama. Ma lõpuks juba peaaegu ebaviisakalt ütlesin viiendat- kuunedat korda,et ma ikkagi tulen kindlasti kohale! Ei, ma ei taha kellegi tööd segada, aga samas, see on minu laps ja kuidas peaksid komisjoni liikmed mõne tunniga nägema tema täpset seisundit ja oskusi?
Õpetaja ütles mulle,et küll nad pärast mulle teada annavad mis nad otsustasid,et ärgu ma pabistagu. Aga ta on minu laps, keegi peab ju tema eest seisma. Väga palju olid mulle toeks direktori sõnad, et me ei hakka last solgutama. Ja ka sotsiaaltöötaja ja logopeed olid meile palju toeks. Õpetaja oli küll õnnetu, et ta ei julge WC`s ka käia, et mu lapse reh. Plaanis on kirjas et ta vajab 24 h järelvalvet. Kuid samal ajal jooksis mu laps koos kõigi teistega õues omapäi. Ega ei saagi tal kogu aeg sabas olla, mingi iseseisvus peab ju säilima.
Ahh, eks õpetaja hirmud ja vastuhakk on täiesti mõistetav. Ma saan aru et inimene võib karta,kuid ma tunnen et ma ei saa olla õpetaja poolt kui tema on minu vastu. Sest kui ma olen õpetaja poolt, siis kes on minu lapse poolt? Mitte nii ei peaks need asjad käima. Samas jälle ma mõtlen,et äkki ma teen õpetajale liiga? Ma pole ehk väga erapooletu oma tunnete ja mõtete puhul. Ma tean, et pidev mure võib vägagi inimese mõttemaailma muuta. Ma tean, et isegi teadlikult püüdes oma mõtteid selgena hoida võin ma ikkagi otsida süüdlasi ja olla ehk ka ebaõiglane. Kerge ju oleks kedagi süüdistada. Aga samas ma ei jaksa enam kuulata seda et mu lapse joonistused ei ole ilusad ja et ta taandareng on ikka väga tugevaks läinud,et isegi asju ei oskavat kotist välja võtta. No Jumal küll, ma ju tean täpselt oma last! Loomulikult oskab ta kotist oma asju välja võtta, neid sinna panna ja veel palju-palju rohkematki! Ahh see kooli teema..
Räägin midagi ilusat ka! Aita ja Maria tegid läbi facebooki meile heategevusmüügi! Nad on kunstnikud ja maailvad imekauneid salle. Ja mõlemad panid osa oma töödest meie jaoks müüki. Haigla raha korjamiseks. Nad ise tahtsid aidata ja see on väga-väga armas. Sellistel puhkudel ma tunnen et ei leia õigeid ja piisavaid sõnu et väljendada oma tänutunnet ja rõõmu. See tunne hinges, see emotsioon seda ei ole vist võimalik kirjeldada. Ja need inimesed kes salle ostsid.. ma ei tea kuidas tänada selle kõige eest! See on midagi väga-väga ilusat mis meie jaoks on tehtud.
Meie jaoks ollakse olemas, meist hoolitakse, meid armastatakse. See on nii suur ja tähtis asi. Ma ükspäev just mõtlesin, et inimesel on ju alati hea kuulda ja näha kauneid asju. Head sõnad, tugi, armastus, see on kõigile vajalik. Kui sa oled oma eluga rahul ja seisad kindlalt jalul,siis on kõik see hea lihtsalt väga meeldiv ja toob naeratuse suule. Aga kui sa oled õnnetu, mures.. siis teate, see hea tunne võimendub kogu selle mure võrra. See hea on lausa hingematvalt soe, turvaline,ilus. Nagu näeks kõige kaunimat loodusmaastikku enda ees, su peal on sinine taevas ja soe päike, ning linnud laulavad imekauneid viise. Vot sellega kõrvutaksin ma tunnet kui sulle on tehtud head! Need head emaotsioonid on niivõrd vajalikud, nad aitavad elada, edasi minna. Kasvõi natukene head, üks naeratus ja kõik on palju ilusam.
14. november läheme haiglasse. Ma olin õnnetu et nii pikalt vaja eemale minna oma väikeste laste, kodu ja mehe juurest. Loomulikult ma tean, et me lihtsalt peame pojaga sinna minema ja see on väga hea et veel uuritakse. Aga mõtted sellest, et ma ei näe oma pisikesi nii pikalt, oma kallist meest. See tegi väga kurvaks. Aga ma just lõpetasin "rääkimata loo" vaatamise, see oli vähihaigest naisest. Ma nutsin, sest võin aimata mida nad tunnevad oma igapäevaelus. Ma vaatasin neid lapsi, seda naist, seda meest. Ja ma mõtlesin jälle, et mille eest? Miks on saadetud inimestele selline kannatus? Ja ma sain aru, et minu hala haiglasse minemise pärast on väga kohatu. Ma peaksin olema hoopiski ääretult õnnelik, et meil on lootus. Lootus et kunagi võib kõik korda saada. Kunagi võib olla praegune hetk minevik ja see mis ees, see on turvaline ja ilus.
Kõik ei ole kadunud, meile on palju antud. Meie mõtted on meie endi suunata. Me leiame alati oma elus midagi sellist mille üle olla õnnetu ja alati leiame ka midagi sellist mille üle olla õnnelik. Ja õnnelik võib olla nii paljude asjade üle, et halb kaob tasapisi kaugemale.
Always look at the bright side of life..
Täna lõpetasin lauluga :)
Kui keegi on õnnetu ja tahab mulle kirjutada, siis ma olen olemas :)
Helentsik@hot.ee

Wednesday, October 6, 2010

Ole taevas tänatud sellise direktori eest!

Tulin vestluselt direktoriga just veidi aega tagasi. Hämmastavalt arukas ja mõistlik inimene. Ta on juba valmis teinud käskkirja et minu last ei hinnataks. Ta ütles, et tema koolist ei lähe mitte ükski laps ära õpetaja pärast. Ütles et sellistel juhtudel on õpetajal kaks võimalust, kui ta ei oska erilise lapsega suhelda, siis saab ta selleks koolitust ja abi. Kui õpetaja aga põhimõtteliselt ei taha haiget last õpetada, siis sellise õpetajaga on lood kurjad.
Direktor oli juba uurinud haiguse kohta, operatsioonide kohta. Isegi selle kohta andis nõuandeid kust võiks saada rahastamist juhul kui op toimub soomes ja ma pean ise maksma enda kaasasolemise eest.
Ausalt öeldes on mul hetkel nii uskumatu tunne. Ma natuke kardan, et äkki see oli uni ikkagi? Kas tõesti on võimalik, et direktori suhtumine oligi tõesti nii mõistev? Ei, see ikka oligi päriselt, ta ütleski mulle et ma võtaksin rahulikult ja et õpetajatega tegelemine on tema töö.
Uskumatu, uskumatu. Ma tean et on olemas palju väga häid ja suure südamega inimesi. Aga ikka tekib selliseid inimesi kohates selline ülev tunne, armastuse tunne terve maailma vastu. Selline tunne, et inimesed ongi kõik ilusad ja head ja et tahaks anda endast veelgi rohkem head ka teistele inimestele.
Jumal,kui ilus on maailm ja kui tänulik ma kõige ilusa eest olen. Heade inimeste, värvilise sügise, päikese eest taevas, oma imeliste laste ja kalli mehe eest. Ma tänan selle hea eest mis meile on saadetud.
Rääkisin ka psühholoogiga,nad kohtuvad mu lapsega iga nädal. MA tänan ka selle võimaluse eest, mu lapsel on veel keegi kellele toetuda ja kes tema maailma ilusamaks teeb. Ja üleüldse, kõik mõistvad inimesed tema ümber, ma armastan teid selle eest et te armastate mu kallist last! Ma mõtlesin et kas sõna armastus on õige siinkohal kasutada, aga ma arvan et on. Paremat sõna ei ole :)
Aga psühholoog ütles, et mu laps ei taha mulle halbu asju öelda, et ta ei taha mind kurvastada. Ma olen teinud oma lapsele liiga üritades painutada teda ühiskonnale sobivaks. Ma olen kartnud et ta heidetakse välja sealt kus ta on. Mul on olnud hirm ja selle hirmu piitsa all olen ma oma last sundinud õppima isegi siis kui ta ei suuda. See on olnud vale, ajendiks on olnud parimad soovid oma lapsele, kuid see ei tee valet olematuks. Mul on vaja sellele teemale mõelda. Mul on vaja sügavalt analüüsida enda käitumist.
Rääkisin lapsega ka sellest et ma kuulsin et õpetaja käitub temaga väga halvasti. Ta ütles, et tal on koolis kõik Okei. Ma tahan loota et see tõesti nii on. Samas hinges on veidi kartust,et äkki käib see jälle selle alla et ta ei taha et ma kurvastan. Ma olen oma lapsele ju korduvalt öelnud, et ta peab käituma hästi, ei tohi lollitada, peab õppima korralikult, ei tohi keerutada, ei tohi jutustada jne,jne..
Ühesõnaga, ma ei tea kuidas asjad tegelikult on. Kui teised lapsed näevad õpetaja halba suhtumist ja tema ei näe. Siis on jällegi erinevaid võimalusi. Kas õpetaja suhtubki temasse tegelikult hästi ja ma olen õpetajale liiga teinud, või siis süüdistab mu laps ennast. Ma ei tea vastust. Eks aeg annab arutust.

Monday, October 4, 2010

Novembris uuringud Tartus, mõtlemise muutmine ja hirmud.

Nii, eelmisel neljapäeval sain teada, et Soomest oli tulnud vastus. Tuleb teha veel uuringuid selle kasvaja jaoks. Aja haiglasse saame ilmselt Novembris, arst lubas teada anda kuidas nad klapitatud saavad. Tuleb teha veel üks pikk EEG, see on see protseduur kus laps on pidevalt juhtmete küljes, see uuring pidi tulema vähemalt nädala pikkune. Ja siis 1 uuring veel, mingi 3 magnetiga. Eks ma kuulen täpsemalt veel mis see on. Aga jah, novembris hakkab siis liikuma midagi jälle.
Hetkel annan ikka veel lapsele Apydani 0,5 tbl rohkem kui varem. Hoogusid igapäevaselt enam ei ole ja õppimine on keskmisel tasemel. ST nii hästi kui varem ta ikkagi hakkama ei saa, aga samas, väga hull ka nagu ei ole.
Kolmapäeval lähen kooli direktoriga rääkima. 12.10 tuleb komisjon kooli, nemad peaksid siis aitama õpetajatel lapsele programmi koostada. Eks siis paistab. Väga hea tunne mul selles suhtes ei ole. Vestlusest õppealajuhatajaga selgus, et matemaatikas ta ikkagi hetkel endale eraldi õpetajat ei saa, kuigi paber selle kohta on olemas. Tunnis teistega sama tempot ta teha ei suuda. Või noh, headel aegadel suudaks, aga tema võimed on kõikuvad. Õppealajuhataja ütles, et nad vaatavad mida komisjonist öeldakse, et selle järgi talitavad. Minu jaoks on selge, et klassiga koos matemaatikat teha ta ei saa. Või noh, saaks kui õpetaja suudaks leppida sellega, et ta ei omanda materjali sama hästi kui teised, kui tunnikontrollid, kontrolltööd lastaks teha kodus. Siis oleks klassiga koos õppimine täiesti OK. Kui õpetaja hindaks koduseid töid üleüldse. Aga kuna nii ei ole, siis ongi halvasti meie jaoks. Aga samamoodi jätkata ei saa, see ei ole lihtsalt mõeldav kui terve klass peaks selle järgi ootama kuni õpetaja minu pojaga tegeleb. Hetkel lahendab mu laps matemaatika ülesandeid, neidsamu mis on 3 klassi töövihikus sealmaal kus järjega ollakse. On küll vigu sees, aga samas midagi väga hullu ma ei näe. Ma usun, et täitsa vähemalt 3 väärt on see õppimine küll.
Aga et miks siis ei ole tal eraldi õpetajat ja mida siis täpsemalt sealt komisjoni poolt oodatakse? Mu süda ütleb, et oodatakse otsust, et see laps ei kuulu tavakooli.
Ma loodan, et ma eksin.
Helistasin ka Ristiku kooli, nad ütlesid et neile on minu poja oma kooli võtmine mõeldav ja palusid läbida vastavad komisjonid. Eks ma käin kolmapäeval koolis direktoriga rääkimas ära ja siis näeb edasi mis saama hakkab.
Ja mõtlemisest..
Ma olen otsustanud hakata testmoodi mõtlema. Asju teise kandi pealt nägema. Ma näen, et see õnnetuse hunnik mille otsas ma hetkel istun, et see tunne ja abitus viivad hukatusse. Keegi ei jaksa olla lõputult õnnetu inimese kõrval. Ja see õnnetu inimene ise on see kes peab hakkama august välja ronima. Nii palju kui ma üldse olen rääkinud eriliste laste emadega, siis need augud ja masendused on kõigile tuttavad. Mõned tunnevad ennast juba natukene tugevamatena, aga üldiselt teatakse masendust ning meeleheidet väga lähedalt.
Nii, mul oli just õnnelik hetk :) laps näitas matemaatika ülesannete lahendeid. Jah, mõned vead, aga ikkagi! 3/4 vastustest olid õiged!!!! Ja need ei olnud mingid väga lihtsad ülesanded. Aitäh mu kallis laps, et sa annad emale jõudu ja usku!
JA nagu ma mõtlemisest räkima hakkasin, siis minu poolt on tehtud teadlik otsus mitte enam mõelda negatiivselt. Vaadata elu helgemat poolt. Ega see kerge ei ole kui murede hunnik istub turjal. Aga ma tuletan endale alati meelde, et ma lubasin endale muuta oma mõtlemist. Kõigepealt tuleb vist vaadata näkku oma hirmudele. Kohe päris otse ja selle hirmuga tuleb tegeleda. Ega ma päris hästi ei oska. Isegi see direktori juurde minek ajab juuksed püsti kui aus olla. Ma ju tean, et suure tõenäosusega ma midagi väga head ei kuule. See väga hea oleks siis midagi sellist, et ärge muretsege, küll meie siin koolis ise hakkama saame. Küll me leiame mõne toreda õpetaja kes suudab vaadata teie last nii nagu ta on. Kellel on kannatust, hellust ja piisavalt rangust, ning kes suudab näha last sellisena nagu see laps on.
Ma ei tea muidugi, ma ei saa midagi öelda, ma pole meie uut direktorit isegi näinud veel. Aga jah, eks siis kuuleb. Kartmine ei tee midagi paremaks. Ma mõtlesin et kirjutan paberile mida mina koolilt ootan. Kui on kirjas, siis on kergem :)
JA siis see tartusse mineku asi. Juuksed tõusevad püsti kui mõtlen sellele rahale mis sinna läheb ja mida mul ei ole. Haiglas olek ca 1400 eek ( arvestusega 2 nädalat), sõit ca 600 eek, lisatoit poisile jne..no umbes 2500. kas jätta eluasemelaen maksmata? Või saab mees ehk niipalju palka et leiame selle raha?
Ahjaa, mul mees sai teise töökoha ka kõrvale, aga sealgi on see töö selline kaootiline. Ette millegiga arvestada ei saa. Aga kas sellest praegusest nutust, hirmust ja paanikast oleks vähimatki kasu nende probleemide lahendamisel?
Jah, see on inimlik tunda hirmu. Aga hirm on see mis surub su lõpuks nurka ega lase hingatagi. Ma ei karda!
Küll me midagi välja mõtleme. MA ei tea hetkel kuidas ja mida. Aga küllap tuleb lahendus, sest öeldakse, et kui sa ise midagi probleemi lahendamiseks teha ei saa, siis laheneb probleem lõpuks ise.
Aga kuskil lärmata ja abi nõuda,no see on minu loomusega liialt vastuolus. Küll kuidagi saab!
Ok, ei tulnud vist jälle väga positiivne kirjutis. Aga igatahes on mul otsus sirge selja ja püstise peaga jõuda oma lapse jaoks positiivsete lahendusteni.
MA mõtlen vahel, et mõtlen muudkui oma lapse ja oma pere heaolule. Kas pole see liialt egoistlik, sest minu lapse huvid on hetkel vastuolus näiteks tema õpetaja huvidega. Kuid samas, kes siis veel kaitseks meie lapsi kui mitte meie ise?
Kas on olemas õigust, mis oleks õige kõigi jaoks?
Ps. Ma läbi ei loe, muidu on üsna tõenäoline tulemus kogu postituse kustutamine :)