Wednesday, February 2, 2011

Homme on suur konsiilium jälle..

Ma pole vahepeal kirjutanud. Küllap osalt seepärast et olen püüdnud sellele teemale mitte mõelda ja püüdnud elada normaalset elu. Pojal on vahepeal jälle hood tekkinud. küll 1 hoog päevas,siis 3 hoogu jne. Mõned päevad on ka vahet pidanud. Ilmselt tuleb jälle mingit rohu kogust muuta, siis tõmbab ajutiselt hood tagasi. Meeleolu on tal hea ja koolis läheb ka päris kenasti tema kohta. St. tal on eraldi õpetaja siiski Eesti keeles ja matemaatikas. Aga hakkama saab oma asjadega.
10.01 registreerisime ka oma firma ära, et saaks raamatupidamist tegema hakata. Reaalselt veel tööd teinud ei ole. Võtan tasa ja targu, aga vaim on valmis.
Kuna olen öösiti tööl tihti, siis seal on aega vaikselt mõelda sellele mis toimunud on ja kuidas asjad on läinud.
Mõtlesin sellele, et kui meil see kasvaja diagnoos tuli,siis mõne aja pärast hakkasin vanematelt sugulastelt kuulma küsimusi,et miks ma üldse arvan, et lapsel on ajukasvaja? Laps simuleerib. Tegelikult ei ole mingit ajukasvajat jne. Tol ajal olin küll väga imestunud selliste juttude üle ja ilmselt omadega liiga läbi et kuidagigi reageerida või väidelda. Kuigi seda kuulda oli väga kummaline. Näidatagu mulle inimest kes mõtleb välja ajukasvaja oma lapsele.... ??? Ühesõnaga tööl mõtlesin sellele ja jõudsin vist arusaamisele miks ma selliseid jutte kuulma pidin. Asi on ilmselt selles, et kõik teavad et kuskil maailmas on ajukasvajad, näljahäda .. igasugused halvad asjad on kuskil.. kaugel. Ilmselt oli tegu eitusega, et lähedastega ei saa selliseid asju juhtuda! Neil oli kergem mõelda, et see kõik on väljamõeldis ja seda ei ole päriselt, see oli nende enesekaitse. Ma arvan nii. Kirjutasin sellest siia sest kes satub sarnasesse olukorda, siis.. äkki on mu mõte abiks kuidagi. Minul läks kuid et sellise vastuseni jõuda.
Teine asi mida ma olen korduvalt mõelnud on see, et riik siiski peaks rohkem oma abikätt ulatama inimestele kes on sattunud sellisesse kriisiolukorda. Peaks olema olemas mingid toetused näiteks? Kindlasti peaks olema olemas ka psühholoog kes ise nende inimestega suhtlema läheb, kasvõi haiglas näiteks. Raha poolt niipalju, et meil lohiseb siiani see va kommunaalivõlg ja no ei ole millegi eest maksta. On küll olemas mingi ühekordne toetus kui inimestel on olnud kodus tulekahju vms. aga sellised haiguslikud erakorralised asjad sinna alla ei käi. Ja ma leian et tegelikult peaks just riigi poolt tulema see et inimene ei upuks päriselt sellistes olukordades. Kui abi nii psühholoogiline kui ka rahaline (vajadusel)saabuks õigeaegselt, siis oleks inimesel kergem edasi minna. Ja ka riigi huvides peaks olema see et inimene saaks kiiremini jalad alla tagasi. Hetkel tundub et meie riigis käivad asjad nii, et kui sa tead täpselt mida küsida, siis sa võid abi saada. Hingeliselt kriisis inimene aga tihti ei tea enam üldse mitte midagi.
Ma olen tohutult tänulik headele inimestele kes oma isiklikust rahakotist meid toetanud on. Ma ei tea mis olukorras me muidu olnud oleksime ja ausalt öeldes ei taha ma mõeldagi mis meist saanud oleks. Kogu olukord oli ebainimlik niigi hingeliselt ja rahalised mured andsid oma osa.
Teiseks siis psühholoogiline pool. Ma arvasin et saan ise hakkama. Püüdsin väga oma mõtteid ja tundeid analüüsida. Siiski avastasin äkki et ma olenoma lapsesse kuidagi kehvasti suhtuma hakanud,isegi suhelda ei tahtnud temaga vahepeal rohkem kui vaja. See avastus raputas mind. Ma ei soovi ju oma lapsele halba! Aga ometigi oli see nii. Mõtlesin et ilmselt hakkasin ma oma last alateadlikult süüdistama selles mis toimub. Ma tahtsin meelheitlikult et ta oleks NORMAALNE. Uskumatu, ega ma ei tunnistanud seda endale. ma lihtsalt tahtsin et ta oleks normaalne,et ta oleks terve..inimlikud soovid, eksole. Aga kui kohutavalt ebaõiglane lapse suhtes. Ma ei osanud sellist asja endast ette näha. Kui ma teadvustasin endale enda suhtumise, siis tundsin et vajan abi sellest käitumisest välja tulemiseks. Läkisme haiglasse just. palusin korduvalt et saaksin ise rääkida psühholoogiga seal. Pidingi nagu saama.. aga kokkuvõttes saatis psühholoog mulle sõna, et ta räägib minuga siis kui lapsel on op tehtud, varem polevat mõtet! Ma tahan nüüd kõva häälega öelda, et on küll mõte. Kui lapsel on raske seisund, siis peaks psühholoog alati vanema juures käima vanemaga rääkimas. Kust ta teada võis mis mul mureks? Vanemad seisavad laste haiguste puhul tihti noateral ja kunagi ei tea kuhupoole võib see vanem kukkuda. MA tänan jumalat et mul on veel lapsi ja mees. Nemad on ikka väga suur tugi. Ma ei tea kus ma muidu oleksin või mis minust veel järgi oleks. See mis tee on viimase aasta jooksul läbi käidud on tõesti ebainimlik, kannatuste viimane piir ( ma arvan nii). Seega, vähemalt psühholoog võiks ka minu vaimse tervise suhtes huvi tunda. ja misk ma arvan et just sealtpoolt peaks tulema põhiline huvi,siis selle pärast arvan, et sügavas augus inimene ei pruugi enam abi otsida, ei pruugi enam mõelda muule kui suurele kollile mis igal päeval ja igal hetkel näkku vahib. Sellisest olukorras väljuda on väga raske. Ja lihtsalt ongi vaja ulatada abikäsi väljastpoolt. Seda ongi vaja kasvõi poolvägisi. Minna, rääkida, aidata. Selleks et inimesel oleks jõudu edasi elada. Täiesti võimalik et minu kirjutis jällegi kuidagi agressiivne, närviline. Aga eks ma olen hetkel ka närviline, kindlasti võiks kirjutada kõigest lillelisemalt, või siis üldse mitte kirjutada. Aga ma tunnen et on vaja kirjutada.
Homme on konsiilium jälle. Arst helistas mulle täna. Ütles etsee asi seal mu lapse ajus ei ole kindlasti pahaloomuline ja Eesti spetsialistid jällegi on arvamusel et peaks ikkagi lõikama. Noh, eks homme paistab. Mõnes mõttes tunnen et oeln selliste juttude suhtes juba tuim, teisalt sees ikkagi kõik väriseb ja käed värisevad ka. tahan või ei taha, ikkagi mõjub kõik tugevalt ja eks see ole inimlik. Lihtsalt närvirakud ei pidavat taastuma. Lippan nüüd tööle. Eks kirjutan kui midagi kuulen jälle!