4 kuud peale operatsiooni.

Täna on möödunud juba 4 kuud operatsioonist. Kuidagi selline tunne on nagu see kõik oleks olnud väga ammu ja juhtunud üldse kellegi teisega. Hoogusid olnud ei ole. Ravimeid võtab ikka edasi veel. Depakine ja Apydan. Inimesed kõrvalt räägivad et poiss on muutunud kuidagi täiskasvanumaks. Arutleb kenasti ja ka mina tunnen et võin teda usaldada palju rohkem kui varem. See on nii imeline tunne :) Õppida ta mul ei viitsi, no arusaadav ka, õpiharjumust ju pole. Mõnes mõttes kooliga seotult on ta elanud mul nagu väike prints. Kõik on käinud tema järgi. "Päris elus" nii ei saa muidugi, eks nüüd hakkab kõik muutuma. Enam pole väike väga haige poiss. Nüüd on ilus noor mees kes peab hakkama enda tuleviku nimel vaeva nägema. Ega ma ei tea veel kuidas see asi välja nägema hakkab kõik. Aga muretseda ka ei jaksa enam. Minu öötööga saab augusti alguses nüüd kõik. Vabandasin kallite kaastöötajate ees et lahkun nende ridadest, aga ma tunnen et ei jaksa enam öösiti rabada. Olen neisse kiindunud, nad on olnud nii armsad ja toetavad kõik. Seisid kõrval kui ma enam ei jaksanud seista. Nad olid alati olemas ja nüüd ma jätan nad.. Ohjahh. Aga kalliks pean neid ikka ja väga! Mul oli plaan hakata sügisest tasuvamat töökohta otsima hakata. No aga ühesõnaga juhtus nii et töökoht leidis minu ja enne planeeritud aega. Olen juba kuu aega korraga mitmel kohal toimetanud. No minu arust on see elu ikka täitsa naljakas küll :) Mu käest küsiti et ega ma ei tea kedagi kes saaks päevasel ajal abiks tulla, et töötajat on kangesti vaja. Ma siis ütlesin et no kui teil on vaja, et ma võin abiks tulla muidugi. No ja nii ma siis läksin. Ütlesin ka et tulen ajutiselt kuna palk on siiski väike. Täna just ülemus ütles et teeb mulle korraliku palga ja hoiab kahe käega kinni. Armas, eksole :) Ahjaa, kes te siin mulle sellest raamatu kirjutamisest rääkisite kommentaarides. No kuna mulle on sellest tõesti juba palju räägitud et ma peaksingi kirjutama blogist raamatu, siis võtan selle ette ka! Jumal teab kaua see aega võib võtta.. aga igatahes sain hoogu sellest ka, et sündis otsus et suur osa raamatu tuludest läheb "Naerata ometile", selleks et saaks aidata! Heategevuseks ühesõnaga. Ega ma ei kujuta hästi ette ka kui palju need trükkimised, küljendamised, toimetamised maksma lähevad. Aga ega ma ei muretse ka! Kui see raamat on vajalik, siis tulevad vastused kõik õigel ajal! Nii lihtsalt on elus. Olen õppinud mitte tormama. Ja mu kallid, kes te olete meile kaasa elanud ja aidanud nii nõu, jõu kui hoolimisega. Mõtlen teile iga päev. Ma mõtlen et kui ei oleks olnud kõiki neid inimesi kes uskusid, kes julgesid usaldada ja hoolida. Kas te kujutate ette kui meeletult suur asi see on? Ma ei suuda teile iialgi tasuda selle kõige eest mis te meile teinud olete. Selle teadmisega on raske leppida. Aga AITÄH! Ma iga päev oma südames tänan et on nii ilusa hingega inimesi. Aitäh.. mul ei ole sõnu, soovin et saaksin edasi anda tunde. Jälle läks mul täitsa vesiseks ära siin. Ohh, eks ta ole. Valu on olnud mõõtmatu, kuid teie headus on olnud suurem. Valu on hakanud ununema, aga see headus püsib hinges kindlalt iga päev.