Perekond peale katsumusi.

Ma olen pikalt meõlnud et kas peaks kirjutama ja kui siis kuidas jne. Samas ma olen siin blogis võtnud joone kirjutada võimalikult ausalt, võimalikult ehedalt nii nagu asjad "sees" olles paistavad. Kui ma hakkan mingeid teemasid väga välja jätma, siis ei täidaks see blogi enam oma eesmärki. Ehk siis olla toeks ja olla aus.
Eks see on selge, et perekond üldiselt toimib ühise meeskonnana, kui keegi perest on rivist väljas, siis lonkab terve pere. Jällegi saan kirjutada ainult läbi enda silmade, läbi enda tunnete. Ma usun et meie lapsed on õnnelikud, et me olemegi perekonnana õnnelikud. Isegi läbi kõige SELLE mis on olnud.
Nüüd on küsimus, et kuidas minna edasi? On tekkinud suur vajadus saada tagasi see normaalne elu. Ma ei oska isegi kirjutada täpselt mida öelda tahan, aga no proovin. Mäletan kui käisin paar kuud tagasi perearsti uksetaga haiguslehte toomas. Perearst vaatas mind ja ütles et tal on hirm, et kui see kõik läbi saab, siis tema ei kujuta ettegi mis minust saab. Kui pinge saab läbi, siis tuleb langus ja keegi ei suuda ette ennustada mismoodi see möödub. Ma ei teagi, hetkel tundub et olukord on üleelatav. Kuigi jällegi on suur elumuutus. Jällegi täiesti tundmatus mis ootab ees. Mis saab lapse koolist? Ta on aastaid maha jäänud oma eakaaslastest. Ilmselt ruttan nende mõtetega liigagi ette, tuleb võtta vaikselt ja vaadata kuidas tema aju taastub. Aga eks ikka ju mõtled, eks.
Mismoodi elab edasi üks läbiväntsutatud perekond? Kuidagiviisi ju ikka eks. Ma tunnen nii selgelt et meil on vaja puhkust, meil kõigil. Meil on vaja minna eemale. meil on vaja taastumiseks muredevaba aega! Noh, nagu perekonna taastusravi.
Käin ikka öösiti tööl. Ja ei jaksa enam. Haiglast tulles põrutasin tööle pea kohe, haiguslehe kaudu kaotatud raha on päris määrav summa meie jaoks. Mõned päevad tagasi läksin ülemuse juurde ja ütlesin, et anna andeks, ma ei jaksa harja lükata. Kuidas see võimalik on? Aga ei jaksanudki, lihtsalt polnud jõudu. Ka lihtsalt püsti seista oli raske. Mis on minust järele jäänud? Inimvare.. jah, naeratav inimvare ( see on loomuses), aga siiski, jõudu enam ei ole. Ma palun Jumalat et saaksin jõu tagasi ja et mulle ikka veel antaks palju aastaid lapsed suureks kasvatada ja lapselapsi hoida. Olla oma perega, ma armastan neid väga. Aga kõik see enesetunne, see et lihtsalt ei ole enam jõudu, see tekitab hirmu, et kas mulle ikka antakse seda aega? Jah, mina olen läbi. Ülejäänud perekond toimib kenasti ja suudan ennast kokku võtta et lapsed ei peaks minu pärast kartma. Aga tegelikult. Tegelikult tapavad sellised pikaleveninud kriisiolukorrad inimesi. Kellest saab joodik, kes saab paanikahäired, kes annabki lihtsalt alla, kes peab vastu ja läheb edasi.. Ma ei tea veel mis saab minust. Joodikuks saamise võimalus on välistatud minu puhul ma usun :) Aga kõik muu?
Oleks vaja puhkust, muredest vabaks saamist.
Ma tean ju küll, et kõigil inimestel on muresid. Ma tean seda. See ongi elu. Kui pole ühte muret, no siis hiilib mingi teine mure ligi eksole. Aga mul on hirm, sest see minu jõuetus on jõudnud kuidagi nii viimasele piirile et kohati ei jaksagi enam seista ega silmi lahti hoida. See läheb üle eksole?
Kummaline et nüüd justkui peaks olema õnne tipul. Eks me oleme ka. Aga me oleme nii tühjaks pigistatud et ma ei teagi kuidas me toibume. Kuidas elus edasi?
Ilmselt kuskil sügisel saaksin minna paremini tasustatud tööle jälle, siis peaks Gilberti kooliga midagi selgunud olema. Aga tegelikult tahan ma hoopis oma elu pühendada lisaks oma perele ka neile teistele, kes käivad elus radu mida meie oleme käinud. Mul on kogemused, ma tean mis see kõik tähendab. Ma tahan olla toeks!
See oleks midagi palju tähtsamat kui numbrite paberitele toksimine. Ei, ega ma ei taha halvustada töökohti, loomulikult mitte. Aga ma tunnen justkui peaksin ma tegema midagi hoopis muud. ET need kogemused ja elu on lihvinud mind justkui olema toeks teistele. Samas on see puhtalt ainult vabatahtliku töö. See ei toida ega aita maksta arveid.
Kallis Jumal, Sa tead et olen tegelikult hinges Sinuga juba korduvalt sellest rääkinud. Kui Sa arvad, et ma olen väärt seda et olla teistele toeks. Kui Sa usud, et minust on abi, siis palun aita mul jõuda nii kaugele et saaksin aidata teisi. Palun anna tagasi meile meie jõud ja palun tee seda leebelt ja ilma krahhide ja trikkideta! Palun aita meil leida võimalus et saaksime teostada selle et saaksime aidata teisi. Ja palun, hoia ja kaitse mu peret, et mu pere ei kannataks ei majanduslikult ega hingeliselt. Aita mul leida tee, et saaksin anda seda mida tunnen et pean andma.

Kallis Jumal, hoia meid kõiki, valva meie üle ja ära jäta meid hätta. Ja palun, aita ka minul taas jalgele tõusta. Sa näed ma püüan, nii palju on veel vaja teha. Anna siis see jõud, anna võimalused.

Sa oled näidanud mulle kui raske on üle elada seda kõike mis on olnud, kui valus see kõik on. Anna siis nüüd mulle võimalus kergendada nende elu kes samu asju peavad üle elama, anna võimalus neid aidata! Ja et minu perekond ei kannataks, et neil oleks hea ja et me saaksime veel palju aastaid õnnelikult koos olla!

Aitäh Jumal, mina armastan Sind ka...