Opist taastumine.

Ma ei ole jälle pikalt kirjutanud. Päevad kaovad käest ära.
Mul on suur rõõm teatada et ühtegi hoogu ei ole olnud! :)
Aga räägin siis taastumisest. nagu am eelmises postituses ka kirjutasin, siis kui me sinna " oma" haiglasse tagasi saime siis olin mina ülikõrges palavikus ja suurt midagi nendest esimestest päevadest ei mäleta. Verd käidi võtmas 3x päevas. Põhiliselt näpuotsast. Enne selle vere võtja tulekut lasti alati kummikinnas sellist pigem kuuma vett täis ja pandi lapsele näppude alla, see siis selleks et oleks kergem näpuotsast verd kätte saada. See meetod toimis tõesti! Iga 4 tunni tagant ( ka öösel) käidi kontrollimas tema silmi, st pupille. Kästi pigistada käsi, st õde võttis tal kätest kinni ja palus pigistada. Kontrolliti ka jalgade tööd, st toetati käega talla alla, lükati põlv kõverasse ja paluti sirgeks tagasi lükata. Ja vererõhku kontrolliti ka alati selle 4h kontrolli käigus. Tilguti kaudu anti talle süüa ja juua nö. Ta keeldus söömast. Pidevalt anti ka valuvaigisteid, need ka iga 4 tunni tagant ja ikka sellised kanged vaigistajad. Esimesed 2 päeva peale oppi nägi mu laps täitsa hea välja, mõtlesin juba et ta ongi igasugustest paistetustest pääsenud. Nii see kahjuks tegelikult ei olnud. 3 päeva hommik peale oppi ärkas ta hommikul üles ja 1 silm oli täielikult kinni paistetanud, silm valutas hirmsal kombel. 4 päeva hommikuks oli täielikult paistes ka teine silm. Ta ei näinud midagi. palusin et ta hakkaks sööma ja jooma, et siis pääseks tilgutitest, vedelikku oli vaja manustada igal päeval 1.5- 1,9 liitrit.
Eks ta tahtis tilgutitest vabaneda muidugi, aga süüa ja juua ta ei suutnud. Põhjus selles et toidu ja joogi lõhn ajas ta iiveldama väga tugevalt. Eks ma püüdsin teda vaikselt söögiga harjutada. Sest kui hakkab vaikselt sööma, siis hakkab ka taastuma. Ta ei võtnud 6 päeva üldse jalgu alla.
Selle söömisega sai igasuguseid trikke tehtud. Küll jätsin söögi koridori ja tõin lusikatäie kaupa putru ja tema hoidis nina kinni niikaua jne. No ei töötanud see nipp ka, nii kui toidu lõhn ninna jõudis nii kohe oksendas. Üks arst tuli siis hea mõtte peale, ütles et külmad toidud peaksid oluliselt vähem "haisema" kui soojad asjad. Nii see tõepoolest oli ka! Hakkasin oma last toitma jäätise ja õunamahlaga milles oli hulgi jääd sees. See tõesti töötas! Nii saime lapse kuidagimoodi sööma, vaevaliselt läks, aga eesmärgi lõpuks ikka täitsime.
Ma kujutan täiesti ette kui jube tal olla võis tegelikult. Silmad paistes, mitte midagi ei näe, mitte midagi ei taha kuulda. Süüa ei saa, sest kõik lõhnad tekitavad okserefleksi. Ohh kui hea et need päevad nüüd möödas kõik kenasti on!
Aga vaikselt- vaikselt hakkas kõik paremaks minema. Põhimõtteliselt oligi nii, et kui sai juba sööma, siis hakkas ka taastuma. Arstid ütlesid et see ülikange valuvaigisti võis ka iiveldust tekitada. Lisaks hakati talle andma ka paistetust alandavaid tablette. Ma lausa kartsin ta pead puutuda seal haiglas. Eks opiga ikka tekib seda haavavedelikku. Ja siis oligi nii, et kolju ja peanaha vahel oli veepadi. St nahk pea küljest lahti. See kõlab jubedamalt kui ta tegelikult on. Sest tegelikult on see täitsa normaalne ja see kaob mõne nädalaga. Aga ausalt, katsuda oli hirmus. Lõpuks hakkas paistetus taanduma, see toimus kuidagi nagu ülevalt alla. St paistetus hakkas ülevalt kaduma ja jõudis millalgi põskedesse ja siis kadus. 7 päev peale oppi oli juba täitsa hea. Hakkasin teda vaikselt liikuma sundima. Istuma. Mida rohkem pea ülevalpool on, seda kiiremini paistetus kaob. Eks ta oli alguses väga nõrk, aga no samm- sammu haaval saime liikuma ikka.
Arst ütles, et ajuoppidega (ilmselt kõigi oppidega) on nii, et mida noorem inimene on, seda kiiremini taastub. Pisikesed lapsed pidid taastuma juba 4-5 päevaga keskmiselt, noorukitel läheb nädal või veidi peale ja täiskasvanud on oma paar nädalat siruli. Kuid kõige olulisem on ju see, et inimene taastub. Ja kui see op ikka aitab, siis on vaja see läbi käia! Sellistel hetkedel tuleb mõelda kas ilusa tuleviku peale, või siis üldse mitte mõelda.
Tablette saab seal haiglas muidugi hulgi paraku, hommikuti ja õhtuti oli 18 tabletti 1 annusena. Lõunane ports oli veidi väiksem, umbes nii 5 tabletti korraga. Aga no see kõik on mööduv!
Paranemine tuli väga järsku. Laps kes ei tahtnud mitte midagi, ei jaksanud seista ega midagi, ärkas ühel hommikul ja elu oli tema olekus tagasi. Väga järsku tahtis ta hakata sööma, tõusma, x-boxi jne :) Ja sealt hakkas paranemine.
2 nädalat peale oppi pidin ma talle pidevalt meelde tuletama, et ära torma, ära jookse, ära hüppa. Nagu ei olekski mingit oppi üldse olnudki.
Haiglast koju saime 9 päeva möödudes, klambrid võeti peast 13 päeval, kuid oleks võinud võtta ka mõni päev varem. Arm on tal umbes 15 cm pikk. Minu suureks imestuseks hakkavad sinna juuksed peale kasvama juba praegu. Sauna ja ujulasse võib minna 2 nädalat peale klambrite eemaldamist.
Aga ikka veel ei ole ma saanud infot selt patoloogiast selle kohta et kas ikka oli healoomuline kasvaja? Ma olen kindel et oli, aga infot tegelikult veel ei ole. Lisaks kipuvad pähe mõtted et miks nii kaua oodati? 4 aastat on lihtsalt läinud kaotsi. tal lõigati ära 5x5 cm, sügavusega 1.5- 3 cm. Nagu aru sain siis need olid kasvaja mõõtmed. Püha jumal küll, see pole ju nii väike et võiks silmade vahele jääda? Ma loodan et saan kunagi arstidelt vastuseid selle kohta miks on kõik olnud nii segane ja miks on nii kaua aega venitades möödunud.
Aga praegu on kõik hästi :) Mulle on palju öeldud et ma ei mõtleks sellele et miks asjad läksid nii nagu nad läksid ja miks venitati jne. Aga no eks näis. Küsimused on täiesti olemas. Eks annan ajale natuke aega settida ja siis vaatab edasi :) Nüüd juba kuu aja pärast hakatakse vaikselt ravimeid maha võtma. Positiivselt tulevikku!