Opipäev ja intensiiv.

Ma ei ole nüüd pikalt kirjutanud, ei suutnud mõtteid piisavalt koondada :)
Hakkan nüüd järgemööda kirja panema mis toimus ja mismoodi aga enne ütlen veel ära, et kõik on hästi! Ühtegi hoogu ei ole olnud! Valuvaigisteid ei ole enam vaja. Eile võeti ka klambrid peast ära juba, 26 tk. Kõik on hästi :)
13,03 läksime haiglasse. ega sel päeval midagi ei tehtudki. analüüsid olid kõik juba võetud. Eks neil oli oluline see et me lihtsalt oleme olemas ja järgmisel päeval läheb kõik kenasti. Õhtul peale 21.00 enam süüa-juua ei tohtinud.
Gilbert magas öösel rahulikult. Mina muudkui veeresin küljelt-küljele. 2h vist suutsin kokku magada, hetkel mõtlen et oleks võinud mingit unerohtu küsida, aga see on tagantjärele tarkus. Olin pakkinud kokku koti millega elada siis niikaua kuni sinna palatisse ükskord tagasi saame.
Hommikul 6.30 äratus. Kiire kohvi ja juba oligi haigla auto meil järel et sõita sinna kirurgiakliinikusse. Jäime seal ühte palatisse ootele. Umbes kell 8 viidi mu laps siis ära. See tee seal koridoris kui laps opile viiakse ja kõik need lambid näkku paistavad tundub kummaline, õigemini aeg seal koridorist opisaali on kummaline, aeg koosneks nagu piltidest, piltidest mis aegamööda üksteisega vahelduvad. See viimane musi uksetaga ja tunned kuidas süda tõmbab kokku ja palud et teda sinult lihtsalt ära ei võetaks ja et kõik läheks hästi. Hääletult röökiv palve.
Ja siis. Siis ootad. Ootad ja kontrollid pidevalt telefoni et ikka aku täis oleks ja pilt ees ja et telefon ära kadunud ei oleks jne..
Ja siis tuli SEE kõne! kell oli umbes 13.30. Kirurg ütles et op möödus komplikatsioonideta, kõik läks hästi, kasvaja saadi täielikult kätte, Gilbert on viidud ärkamise tuppa ja umbes tunni pärast võib intensiivi vaatama minna. Kirurg mainis veel seda, et kasvaja on saadetud patoloogiasse, et tegu ei olnud selle kasvajaga mis nad arvasid, mingi teine tüüp hoopis. Aga suure tõenäosusega ikka healoomuline. Ehk sel nädalal nüüd saabub lõplik vastus millega tegu!
Nii, sammud haigla poole, varsti juba näeb last! Minu väga suureks üllatuseks nägi ta välja tunduvalt parem kui peale seda eelmist oppi. ta tundis ennast paremini, nägi välja palju parem. Südamesse voolas rahu. Vaikselt püüdsin Gilbertiga rääkida, arstidele oli väga oluline et tal kõik käed, jalad liiguksid ja et ta suudaks rääkida ning räägitust aru saada. Kõigepealt saime liikuma parema käe. Mingi aja pärast õnnestus juba ka varbaid liigutada. Vasaku käega oli natukene probleeme, aga lõpuks liikus juba seegi!
Kuidagi märkamatult olin mina selleks ajaks juba päris haigeks jäänud. Olemine oli lihtsalt kohutav. Küsisin arstilt seda maski et saaksin lapse juures olla. Mulle anti terve karp ja mainiti et see mask kaitseb ainult 5 minutit! Uskumatu :)Mis mõte neil maskidel siis üldse niiväga on?
Kuidagi sai see päev seal vaikselt õhtusse veedetud, käisin aga kohvikus teed joomas muudkui et veidigi turgutada ennast. Apteegis sai ka korduvalt käidud igasugust turgutavat kraami hankimas. Ilmselgelt laadisin ennast tol õhtul ravimitest üledoosi. Mitte midagi ei tundunud aitavat, aga no OLI VAJA et oleks parem !
Hiljem mõtlesin. Enne seda oppi olin ma väga mõtlematult hinges mõelnud, et ohh kui kerge ja tore oleks kui ma selle opi päeva ja sealt paar päeva edasi ka lihtsalt lamaksin, magaksin, ei tunneks midagi, ei teaks midagi. Et nii kerge oleks! Ja kuna ma tõesti kartsin ja olingi täiesti mõtlematu.. siis ikka korduvalt suutsin selliseid mõtteid mõelda. Ega ma ei teadvustanud endale mida sellise soovi täitumine endaga kaasa toob. Ma lihtsalt tahtsin kuidagi kergemini hakkama saada, see opi katsumus tundus liiga hirmus. Ja vot palun! Minu soov täideti! Olin umbes 3 päeva jutti üle 39 palavikus, esimese päeva tuigerdasin linnapeal ja 2 järgmist päeva olin sonides oma poja kõrval haiglavoodis! Ja tõepoolest, 2 esimest päeva peale oppi tean ma ainult seda et pojal oli talutav olemine, pidevad verevõtmised, testimised, ravimid ja 90% ajast ta lihtsalt magas. Nii minagi.
Järgmistel päevadel lugesin raamatut " Söö, palveta, armasta". Selle raamatu India osas üks meestegelane rääkis oma loo, et ta palvetas iga päev Jumala poole, et kallis Jumal, ava mu süda! Ja anna mulle märku kui sa seda teinud oled! No loomulikult täitis Jumal nii suurelt südamest tulnud palve, juba 2 kuu pärast tehti sellele mehele avatud südameoperatsioon.. No minuarust igaljuhul on Jumalal väga hea huumorimeel! Ma loodan et ma sellega kedagi ei pahanda :)

Loodan homme juba panna kirja järgmise osa sellest haiglasolekust.
Ps. Eks ma ikka mõtlen vahel et kas sellel minu blogil on üldse suuremat mõtet. Et ehk siin on ju lihtsalt palju emotsioone, küllap ka vingumist ja hala. Lisaks muidugi see, et oma elu ja eelkõige lapse elu on niimoodi laiali laotatud. Aga täna, kui ma sain kirja jälle. Inimeselt kelle jaoks ongi see tähtis et ma kirjutan. Selle pärast et teda puudutab see kõik isiklikumat kui väga paljusid teisi. Selle pärast et lihtsalt teada, et keegi, näed, see inimene on selle kõik üle elanud. Ja kõik on hästi ja keegi teab mis tunne see on jne.. See kõik on ühel hetkel elus nii tähtis. See teadmine on justkui päästerõngas tormises hinges. Rasked ajad saavad mööda ja sa lihtsalt elad selle üle! Ja nii ongi!

Op läks hästi!!!

Sain korraks internetti. Gilbert on intensiivis, aga ma usun küll et juba täna saab ta teise haiglasse tagasi. Seekord oli nagu kõik kuidagi kergem. Ta enesetunne on parem ja kõik tundub parem. Kirurg ütles et operatsioon kulges hästi, tüsistusi ei olnud, kõik läks plaanipäraselt. Kasvaja võeti välja, aga nagu ma aru sain siis vist ei ole tegu välisel vaatlusel selle kasvajaga mida nad arvasid. Kasvaja saadeti patoloogiasse ja kirurg arvas et on healoomuline ikka. Lähen nüüd lapse juurde haiglasse. Loodetavasti ikka saan tema juures olla. Jäin ühe päevaga nii haigeks nagu pole aastaid olnud. Hea ajastus, mis öelda.

Homme Soome , ülehomme op...

Homme hommikul kell 11 väljub meie laev Soome. 14,03 hommikul on op. Gilbert loeb päevi millal haiglasse ja millal operatsioon on. Küsis et kas see on nüüd viimane. Ütlesin jah, kuigi teoreetiliselt, tegelikult võib ju juhtuda igasuguseid asju. See et see op on viimane ja nüüd saab kõik korda, see on parim võimalik mis saab olla! Ja mõned asjad elus on nii tähtsad et lihtsalt ei saagi mõelda et midagi läheb võib-olla mitte nii nagu planeeritud. Eilsel õhtul suutsin ennast mõtetega poolhulluks ajada. Kõik need riskid ja ohud.. et mis saab siis kui.... ma ei taha välja öeldagi seda kõige hullemat. Öeldakse jah et ka telliskivi võib katuselt pähe kukkuda, aga no hetkel eriti veel nii suure ja tõsise operatsiooniga on riskid ikka määratult suuremad. Lohutan ennast mõtetega et ta on ikkagi heas haiglas, spetsialistide käte all.
Olen lugematu arv kordi mõelnud, et ma ei viigi teda sinna. See on nii kohutav tunne mulle kui emale, saata oma laps sinna lauale. Masinate alla, aju lõigatakse lahti, see valu pärast.. lapse hirm. See on suur abituse tunne. Mina kui ema ei saa enam kuidagi teda aidata kui ta seal üksi lamab. Ei saa hoida tema kätt ja öelda et kõik saab korda. Ta teeb seda rasket asja üksi läbi. Minu osaks jääb kuskil sihitult ringi lonkida ja püüda mõistuse juurde jääda.
Mu hinges on ahastav karje kõrgemate jõudude poole. Palun hoidke teda, hoidke mu lapsi. Hoidke mu Gilbertit ja kaitske teda! Palun. Ma armastan neid nii palju ja lapse valu on lihtsalt talumatu kanda.
Ma ei suudagi rohkem kirjutada. Ma ainult palun, meeleheitlikult palun et kõik läheks hästi. Palun, paluge ka teie kes te loete. Ma olen võimeline tegema kõike laste nimel, paluma, anuma, karjuma, tegema asju mida varem poleks iial teinud. Ehk siis näiteks anuma internetis inimeste häid mõtteid oma lapse kaitseks.
Ma enam ei kirjuta. Me elame selle üle. Gilbert saab terveks. Kõik läheb hästi.
See on ainult koerasaba, ainult koerasaba.. ma palun, ma palun... ma palun.. olgu ta hoitud!

"Calling All Angels"

I need a sign to let me know you're here
All of these lines are being crossed over the atmosphere
I need to know that things are gonna look up
'Cause I feel us drowning in a sea spilled from a cup

When there is no place safe and no safe place to put my head
When you feel the world shake from the words that are said


And I'm calling all angels
I'm calling all you angels

I won't give up if you don't give up

* täna kuulatud jälle lugematu arv kordi.

Kui otsisin tuge perekoolist..

Mäletan kui arst käis välja minu lapsele ajukasvaja diagnoosi kahtluse. Kõik jooksis kokku. Postitasin meeleheites perekooli foorumisse postituse. Sain sealt palju tuge tookord, siiani võtan aeg-ajalt otsinguga välja ja loen neid postitusi. Eks seal on kirjas muidugi ka kurba.. väga kurba! Aga sain sealt tookord jõudu ja julgust edasi liikuda oma lapsega. Mõtlesin et panen siia blogisse ka lingi. Et kui keegi otsinguga minu blogi leiab, et ta siis leiaks ka midagi positiivset. Mäletan kui ise otsisin ja pea kõik lood olid kurva lõpuga.

Aitäh ka neile kes tookord lohutasid. Lihtsalt üks väike positiivne kommentaar loeb väga palju! :)

http://www.perekool.ee/index.php?id=88067&class=forum_schnell&action=view_post&post=6446076

Tartust ja Soomest ja muust..

28 veebruar käisime Tartus arengutesti tegemas, see oli vajalik selleks et peale oppi jälle testida ja siis näha kuidas op on mõjunud. Eks ta on ikka oma vanusest allpool, kuigi hinges lootsin mingit imet. Aga vaadates reaalselt, siis ega ta ei saagi olla omavanustega kuskil ühel joonel, ta on nii vähe saanud koolis käia. Igal kevadel terve veerand haiglas veedetud kooliaastast, sel aastal ta ei taastunudki sinna kus ta varem oli. Kõik on loogiline. Samas, ei ole see olukord sugugi mitte lootusetu. Kõik on veel võimalik järgi õppida kui ta stabiilseks muutub. Ja aju taastub! Olen seda korduvalt näinud ja mul on nii hea meel selle üle :)
Soomes käigust - käisime kohtumas arsti ja kirurgiga. Nagu arvata oligi, eks selle opil ikka on riske ka. Oleneb opereeritava ala asukohast, aga eks ajus on kõigil kohtadel oma ülesanne. Sain teada et lõikama hakatakse ikka hoopis kiilusagarat. See piirkond on päris suur, unustasin küsida ala laiust, sügavuse uurisin järgi, see on 1-3 cm. Aga no pildilt näidati lõigatavat ala. Lisaks on riskiks veel ka vasaku käe võimalik tuimus. See on siis nii, et kui meie hoiame käes pliiatsit ja ma teame ka peale vaatamata et tegu on pliiatsiga, siis tema ei pruugi peale oppi enam tunda et see on pliiats, ta peab vaatama. Riskiks on ka see, et kui nad äkki ei lõika piisavalt palju välja, siis võivad jääda mõningad epilepsiahood. Kirurg seletas kenasti, et kui vaadata arvutipilti, siis on sealt see värvitud ala kenasti näha, aga kui aju lahti võtta, siis on üsna ühtlane hall pilt. Aga ta lubas anda endast parima. Nii arst kui kirurg ütlesid korduvalt, et nad on äärmiselt optimistlikult meelestatud selle opi kohapealt. Mina püüan mõelda, et ka pimesooleopil on riskid, ok, teistsugused. Aga riskid on alati! Lisaks kui hakata mõtlema, siis praegu on tema elu ka üks suur ja pidev risk. Isegi kooli minnes, tulles.. alati on risk et hoog tuleb väga ebasobival ajal. Isegi vannis käies, kusiganes. Ta ei saa kuhugi ise minna, isegi kui sõpradega väljas mängib, alati on risk.
Intensiivis peab ta olema 1-3 ööd ja haiglas kokku 7-14 päeva. Kõik selgub kohapeal. Vastavalt olukorrale, nii nagu asjad kulgevad. Selle ööbimise kohta mida ma eelmises postituses otsisin. Esimese öö lähen tuttava juurde ja siis edasi vaatab mis elu toob.
Ma püüan üldse mitte mõelda sellele mis ees on. Hoida seda tavaelu. Lihtsalt ei julge ette vaadata. Nüüd ma juba tean mida oodata. See on kohutav abituse tunne kui laps on kuskil opisaalis ja sa ei saa mitte midagi teha, sa ei saa olla tema kõrval veendumaks et tal on kõik hästi. Kohati kipuvad silmade ette jooksma pildid kuidas ta selle voodiga opisaali viidi ja see tunne mis oli. See kuidas ma teda intensiivis nägin pisarad voolamas - emme, mul on nii valus... Ma ei saa sellele mõelda. See mõte ajab hulluks. Seega väldin teadlikult igasuguseid mõtteid opist.
Käime õues, saadan teda nii tihti kooli kui saab. Eriti tihti ei saa, sest praegu möllavad igasugused viirused, haigestuda lihtsalt ei tohi.
Aeg on nii kummaline. 8 päeva pärast on op. Tundub et sinna on aega veel küll.. ja samas on see nii lähedal. Praegu ei tohi mõelda. Pojal on kõik hästi vist. Tujutseb küll veidi, aga no see on normaalne :) Me ei räägi kodus sellest opist ja ma ei tea kas see on õige. Võib-olla peaks? aga võib-olla mitte? Mulle tundub et oleks õigem mitte rääkida. Eks igal päeval ole omad mured, ette ära muretseda ei saa niikuinii.