Homme hommikul kell 11 väljub meie laev Soome. 14,03 hommikul on op. Gilbert loeb päevi millal haiglasse ja millal operatsioon on. Küsis et kas see on nüüd viimane. Ütlesin jah, kuigi teoreetiliselt, tegelikult võib ju juhtuda igasuguseid asju. See et see op on viimane ja nüüd saab kõik korda, see on parim võimalik mis saab olla! Ja mõned asjad elus on nii tähtsad et lihtsalt ei saagi mõelda et midagi läheb võib-olla mitte nii nagu planeeritud. Eilsel õhtul suutsin ennast mõtetega poolhulluks ajada. Kõik need riskid ja ohud.. et mis saab siis kui.... ma ei taha välja öeldagi seda kõige hullemat. Öeldakse jah et ka telliskivi võib katuselt pähe kukkuda, aga no hetkel eriti veel nii suure ja tõsise operatsiooniga on riskid ikka määratult suuremad. Lohutan ennast mõtetega et ta on ikkagi heas haiglas, spetsialistide käte all.
Olen lugematu arv kordi mõelnud, et ma ei viigi teda sinna. See on nii kohutav tunne mulle kui emale, saata oma laps sinna lauale. Masinate alla, aju lõigatakse lahti, see valu pärast.. lapse hirm. See on suur abituse tunne. Mina kui ema ei saa enam kuidagi teda aidata kui ta seal üksi lamab. Ei saa hoida tema kätt ja öelda et kõik saab korda. Ta teeb seda rasket asja üksi läbi. Minu osaks jääb kuskil sihitult ringi lonkida ja püüda mõistuse juurde jääda.
Mu hinges on ahastav karje kõrgemate jõudude poole. Palun hoidke teda, hoidke mu lapsi. Hoidke mu Gilbertit ja kaitske teda! Palun. Ma armastan neid nii palju ja lapse valu on lihtsalt talumatu kanda.
Ma ei suudagi rohkem kirjutada. Ma ainult palun, meeleheitlikult palun et kõik läheks hästi. Palun, paluge ka teie kes te loete. Ma olen võimeline tegema kõike laste nimel, paluma, anuma, karjuma, tegema asju mida varem poleks iial teinud. Ehk siis näiteks anuma internetis inimeste häid mõtteid oma lapse kaitseks.
Ma enam ei kirjuta. Me elame selle üle. Gilbert saab terveks. Kõik läheb hästi.
See on ainult koerasaba, ainult koerasaba.. ma palun, ma palun... ma palun.. olgu ta hoitud!
"Calling All Angels"
I need a sign to let me know you're here
All of these lines are being crossed over the atmosphere
I need to know that things are gonna look up
'Cause I feel us drowning in a sea spilled from a cup
When there is no place safe and no safe place to put my head
When you feel the world shake from the words that are said
And I'm calling all angels
I'm calling all you angels
I won't give up if you don't give up
* täna kuulatud jälle lugematu arv kordi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Kallis Helen, palume, kindlasti palume. Head õnne Sulle ja Gilbertile kaasa!
ReplyDeleteThis comment has been removed by the author.
ReplyDeleteAitäh Siisike! :)
ReplyDeleteVaatan siin oma suurt poega ja imetlen teda. Tantsib mul siin mööda tuba, mõelge, see on viimane op!! Ma saan terveks, see on viimane op! Issand kui tore! Jälle kord olin ma unustanud lihtsa tõe - asjad on täpselt sellised millisena me neid näeme! Ka kõige raskemaid asju elus võid sa võtta näiteks kas karistusena, või siis võimalusena. See on meie võimalus, väga suur, reaalne ja ülihea võimalus! No mida ma siin pisaraid neelan! Peaks hoopis samuti rõõmust tantsima! Lapsed on väga head õpetajad, näitavad kuidas on õige elada ja suhtuda :) Nii et siis hoopiski pidu pisarate asemel. Parem tunne on küll. Me mõistus on see paik, kust ainus viiv
meid põrgust paradiisi, paradiisist põrgu viib [Milton]
Olen Sinu blogi lugenud juba pikka aega ja tean, et kõik läheb hästi. Teisiti ei saagi. Palun ka Gilberti eest, nüüd veel viimane pingutus ja varsti jääb ainult mälestus sellest haigusest. Gilbertil on nii suurepärane ema, oleks vaid selliseid rohkem...kõik läheb hästi.
ReplyDelete