Opipäev ja intensiiv.

Ma ei ole nüüd pikalt kirjutanud, ei suutnud mõtteid piisavalt koondada :)
Hakkan nüüd järgemööda kirja panema mis toimus ja mismoodi aga enne ütlen veel ära, et kõik on hästi! Ühtegi hoogu ei ole olnud! Valuvaigisteid ei ole enam vaja. Eile võeti ka klambrid peast ära juba, 26 tk. Kõik on hästi :)
13,03 läksime haiglasse. ega sel päeval midagi ei tehtudki. analüüsid olid kõik juba võetud. Eks neil oli oluline see et me lihtsalt oleme olemas ja järgmisel päeval läheb kõik kenasti. Õhtul peale 21.00 enam süüa-juua ei tohtinud.
Gilbert magas öösel rahulikult. Mina muudkui veeresin küljelt-küljele. 2h vist suutsin kokku magada, hetkel mõtlen et oleks võinud mingit unerohtu küsida, aga see on tagantjärele tarkus. Olin pakkinud kokku koti millega elada siis niikaua kuni sinna palatisse ükskord tagasi saame.
Hommikul 6.30 äratus. Kiire kohvi ja juba oligi haigla auto meil järel et sõita sinna kirurgiakliinikusse. Jäime seal ühte palatisse ootele. Umbes kell 8 viidi mu laps siis ära. See tee seal koridoris kui laps opile viiakse ja kõik need lambid näkku paistavad tundub kummaline, õigemini aeg seal koridorist opisaali on kummaline, aeg koosneks nagu piltidest, piltidest mis aegamööda üksteisega vahelduvad. See viimane musi uksetaga ja tunned kuidas süda tõmbab kokku ja palud et teda sinult lihtsalt ära ei võetaks ja et kõik läheks hästi. Hääletult röökiv palve.
Ja siis. Siis ootad. Ootad ja kontrollid pidevalt telefoni et ikka aku täis oleks ja pilt ees ja et telefon ära kadunud ei oleks jne..
Ja siis tuli SEE kõne! kell oli umbes 13.30. Kirurg ütles et op möödus komplikatsioonideta, kõik läks hästi, kasvaja saadi täielikult kätte, Gilbert on viidud ärkamise tuppa ja umbes tunni pärast võib intensiivi vaatama minna. Kirurg mainis veel seda, et kasvaja on saadetud patoloogiasse, et tegu ei olnud selle kasvajaga mis nad arvasid, mingi teine tüüp hoopis. Aga suure tõenäosusega ikka healoomuline. Ehk sel nädalal nüüd saabub lõplik vastus millega tegu!
Nii, sammud haigla poole, varsti juba näeb last! Minu väga suureks üllatuseks nägi ta välja tunduvalt parem kui peale seda eelmist oppi. ta tundis ennast paremini, nägi välja palju parem. Südamesse voolas rahu. Vaikselt püüdsin Gilbertiga rääkida, arstidele oli väga oluline et tal kõik käed, jalad liiguksid ja et ta suudaks rääkida ning räägitust aru saada. Kõigepealt saime liikuma parema käe. Mingi aja pärast õnnestus juba ka varbaid liigutada. Vasaku käega oli natukene probleeme, aga lõpuks liikus juba seegi!
Kuidagi märkamatult olin mina selleks ajaks juba päris haigeks jäänud. Olemine oli lihtsalt kohutav. Küsisin arstilt seda maski et saaksin lapse juures olla. Mulle anti terve karp ja mainiti et see mask kaitseb ainult 5 minutit! Uskumatu :)Mis mõte neil maskidel siis üldse niiväga on?
Kuidagi sai see päev seal vaikselt õhtusse veedetud, käisin aga kohvikus teed joomas muudkui et veidigi turgutada ennast. Apteegis sai ka korduvalt käidud igasugust turgutavat kraami hankimas. Ilmselgelt laadisin ennast tol õhtul ravimitest üledoosi. Mitte midagi ei tundunud aitavat, aga no OLI VAJA et oleks parem !
Hiljem mõtlesin. Enne seda oppi olin ma väga mõtlematult hinges mõelnud, et ohh kui kerge ja tore oleks kui ma selle opi päeva ja sealt paar päeva edasi ka lihtsalt lamaksin, magaksin, ei tunneks midagi, ei teaks midagi. Et nii kerge oleks! Ja kuna ma tõesti kartsin ja olingi täiesti mõtlematu.. siis ikka korduvalt suutsin selliseid mõtteid mõelda. Ega ma ei teadvustanud endale mida sellise soovi täitumine endaga kaasa toob. Ma lihtsalt tahtsin kuidagi kergemini hakkama saada, see opi katsumus tundus liiga hirmus. Ja vot palun! Minu soov täideti! Olin umbes 3 päeva jutti üle 39 palavikus, esimese päeva tuigerdasin linnapeal ja 2 järgmist päeva olin sonides oma poja kõrval haiglavoodis! Ja tõepoolest, 2 esimest päeva peale oppi tean ma ainult seda et pojal oli talutav olemine, pidevad verevõtmised, testimised, ravimid ja 90% ajast ta lihtsalt magas. Nii minagi.
Järgmistel päevadel lugesin raamatut " Söö, palveta, armasta". Selle raamatu India osas üks meestegelane rääkis oma loo, et ta palvetas iga päev Jumala poole, et kallis Jumal, ava mu süda! Ja anna mulle märku kui sa seda teinud oled! No loomulikult täitis Jumal nii suurelt südamest tulnud palve, juba 2 kuu pärast tehti sellele mehele avatud südameoperatsioon.. No minuarust igaljuhul on Jumalal väga hea huumorimeel! Ma loodan et ma sellega kedagi ei pahanda :)

Loodan homme juba panna kirja järgmise osa sellest haiglasolekust.
Ps. Eks ma ikka mõtlen vahel et kas sellel minu blogil on üldse suuremat mõtet. Et ehk siin on ju lihtsalt palju emotsioone, küllap ka vingumist ja hala. Lisaks muidugi see, et oma elu ja eelkõige lapse elu on niimoodi laiali laotatud. Aga täna, kui ma sain kirja jälle. Inimeselt kelle jaoks ongi see tähtis et ma kirjutan. Selle pärast et teda puudutab see kõik isiklikumat kui väga paljusid teisi. Selle pärast et lihtsalt teada, et keegi, näed, see inimene on selle kõik üle elanud. Ja kõik on hästi ja keegi teab mis tunne see on jne.. See kõik on ühel hetkel elus nii tähtis. See teadmine on justkui päästerõngas tormises hinges. Rasked ajad saavad mööda ja sa lihtsalt elad selle üle! Ja nii ongi!