Tartust ja Soomest ja muust..

28 veebruar käisime Tartus arengutesti tegemas, see oli vajalik selleks et peale oppi jälle testida ja siis näha kuidas op on mõjunud. Eks ta on ikka oma vanusest allpool, kuigi hinges lootsin mingit imet. Aga vaadates reaalselt, siis ega ta ei saagi olla omavanustega kuskil ühel joonel, ta on nii vähe saanud koolis käia. Igal kevadel terve veerand haiglas veedetud kooliaastast, sel aastal ta ei taastunudki sinna kus ta varem oli. Kõik on loogiline. Samas, ei ole see olukord sugugi mitte lootusetu. Kõik on veel võimalik järgi õppida kui ta stabiilseks muutub. Ja aju taastub! Olen seda korduvalt näinud ja mul on nii hea meel selle üle :)
Soomes käigust - käisime kohtumas arsti ja kirurgiga. Nagu arvata oligi, eks selle opil ikka on riske ka. Oleneb opereeritava ala asukohast, aga eks ajus on kõigil kohtadel oma ülesanne. Sain teada et lõikama hakatakse ikka hoopis kiilusagarat. See piirkond on päris suur, unustasin küsida ala laiust, sügavuse uurisin järgi, see on 1-3 cm. Aga no pildilt näidati lõigatavat ala. Lisaks on riskiks veel ka vasaku käe võimalik tuimus. See on siis nii, et kui meie hoiame käes pliiatsit ja ma teame ka peale vaatamata et tegu on pliiatsiga, siis tema ei pruugi peale oppi enam tunda et see on pliiats, ta peab vaatama. Riskiks on ka see, et kui nad äkki ei lõika piisavalt palju välja, siis võivad jääda mõningad epilepsiahood. Kirurg seletas kenasti, et kui vaadata arvutipilti, siis on sealt see värvitud ala kenasti näha, aga kui aju lahti võtta, siis on üsna ühtlane hall pilt. Aga ta lubas anda endast parima. Nii arst kui kirurg ütlesid korduvalt, et nad on äärmiselt optimistlikult meelestatud selle opi kohapealt. Mina püüan mõelda, et ka pimesooleopil on riskid, ok, teistsugused. Aga riskid on alati! Lisaks kui hakata mõtlema, siis praegu on tema elu ka üks suur ja pidev risk. Isegi kooli minnes, tulles.. alati on risk et hoog tuleb väga ebasobival ajal. Isegi vannis käies, kusiganes. Ta ei saa kuhugi ise minna, isegi kui sõpradega väljas mängib, alati on risk.
Intensiivis peab ta olema 1-3 ööd ja haiglas kokku 7-14 päeva. Kõik selgub kohapeal. Vastavalt olukorrale, nii nagu asjad kulgevad. Selle ööbimise kohta mida ma eelmises postituses otsisin. Esimese öö lähen tuttava juurde ja siis edasi vaatab mis elu toob.
Ma püüan üldse mitte mõelda sellele mis ees on. Hoida seda tavaelu. Lihtsalt ei julge ette vaadata. Nüüd ma juba tean mida oodata. See on kohutav abituse tunne kui laps on kuskil opisaalis ja sa ei saa mitte midagi teha, sa ei saa olla tema kõrval veendumaks et tal on kõik hästi. Kohati kipuvad silmade ette jooksma pildid kuidas ta selle voodiga opisaali viidi ja see tunne mis oli. See kuidas ma teda intensiivis nägin pisarad voolamas - emme, mul on nii valus... Ma ei saa sellele mõelda. See mõte ajab hulluks. Seega väldin teadlikult igasuguseid mõtteid opist.
Käime õues, saadan teda nii tihti kooli kui saab. Eriti tihti ei saa, sest praegu möllavad igasugused viirused, haigestuda lihtsalt ei tohi.
Aeg on nii kummaline. 8 päeva pärast on op. Tundub et sinna on aega veel küll.. ja samas on see nii lähedal. Praegu ei tohi mõelda. Pojal on kõik hästi vist. Tujutseb küll veidi, aga no see on normaalne :) Me ei räägi kodus sellest opist ja ma ei tea kas see on õige. Võib-olla peaks? aga võib-olla mitte? Mulle tundub et oleks õigem mitte rääkida. Eks igal päeval ole omad mured, ette ära muretseda ei saa niikuinii.