Homme hommikul (23,01) haiglasse.

Homme hommikul siis.. 07,30 laevaga. Gilbert on heas tujus ja valib riideid ja asju mida kaasa võtta. Ma ei ole talle ikka veel rääkinud et mis see op endast kujutab. ma ei raatsi rääkida kuidagi. Ma kardan et ta hakkab kartma. Ja ette kartmisel pole ju mõtet. Arvan et homme haiglas või siis ülehomme enne oppi katsun rääkida temaga sel teemal. Võib-olla et alati ei ole ette teadmine hea, kuigi ma ise tahan alati ette valmis olla. Aga ma eile just mõtlesin et sellise asja jaoks vist ei saagi kuidagi valmis olla. Kui see kõik juba läbi oleks.. positiivsete tulemustega! Pidevalt on need pildid mida kirurg näitas silmade ees ja ausalt, midagi ilusat ja head sealt küll ei paistnud. Eriti minule, kirurgiast kaugele inimesele. Pigem hirmutav ja ma hetkel mõtlen et kas see ajukoor oli maha võetud või mis? Ega ei taibanud sel hetkel küsida ka, kõik üks suur virrvarr. Vaatasin vist lausa ammuli sui neid pilte süda sees pekslemas. Aga noh, see selleks, usaldan oma lapse kogenud kirurgide käe alla, pean usaldama. Eks ma ikka mõtlen et kas see on õige et ma oma lapse sinna opile saadan, ÄKKI ikka oleks kuidagi muudmoodi ka saanud? Aga no nii palju on läbi proovitud ja miski pole tulemust andnud. Ma pean usaldama ja ei tohi sellele lihtsalt enam mõelda!
Püüan siin mingit nimekirja koostada asjadest mis kaasa võtta. Eile sai poes käidud ja mingeid kiirnuudleid, kiirkohvisid, leiba, suitsuvorsti ja sulatatud juustu ostetud. Sellest saab minu söök Soomes. Kuuma vett sealt saab ja sellega arvestangi. Seal väljas söömine on üsna mõeldamatu, lihtsalt liiga kallis! Kõige rohkem hakkan ilmselt puudust tundma normaalsest kohvist.
Ega ma ei tea mis seal edasi toimuma hakkab. Mingil määral on räägitud küll, aga mismoodi kõik toimuma hakkab, seda ei tea. ma valmistan ennast juba praegu ette selleks et ma jumala eest ei murduks enne kui laps on sealt opiustest sisse saadetud. Et ta ikka näeks mu rahulikku ja rõõmsat nägu (jah, see saab raske olema!. See mure ja hirm on nii jubedad asjad. Ma tean küll, et need on halvad kaaslased, aga maha raputada neid on nii raske. OI kus ma tahaks vahel et ma saaksin lugeda kellegi teise blogi, kus keegi kirjutaks oma sarnastest kogemustest. Kus keegi ütleks et ka tema on kohati tundnud et hirm lämmatab ja et see tunne läheb seegi kord üle! Tegelikult ma olen kohtunud küll inimestega kes on sarnaseid asju ja ilmselt ka hullemaid üle elanud. Ja sõna otseses mõttes üle elanud ning jäänud normaalseteks inimesteks. Nad naeratavad ja on hingelt nii soojad. Need inimesed on nagu lohutus, et sellest kõigest on võimalik terve mõistusega välja tulla.
Ega tegelikult hetkeseis ei olegi nii jube kui siit lugedes hetkel tunduda võib, lihtsalt blogi kirjutades hakkad mõtlema igasugustest asjadest. Näiteks praegu just mõtlesin et võtsin 2 raamatut haiglasse kaasa, et kas äkki jääb väheks? Võtaks 4? :) Tjah, eks ma lähen nagu koormaeesel, 2 nädala toidukaup pagasis.
Aga igatahes, lähen pakkima jälle. No mis see mõtlemine praegu head annab? Mitte midagi. Kohati on targem pea tühjana hoida. Nii ongi. Kallistan ja musitan oma pisikesi siin veel niipalju kui jõuan, meest ka :) Hinges on kurb tunne neid nii kaugele jättes, ei tea kuidas mu väikesed seda kõike mõistavad? Igatsema hakkavad ja mina igatsen neid. Ma tean küll et see kõik on hea eesmärgi nimel. Aga ikkagi on raske kui pere on niimoodi kaugel. Õnneks jävad nad issiga. Õhtuti on issiga, päeval vanaemaga, lasteaeda veel ei vii, sest nad ei ole siiani terved päriselt.
Jah, mis siis ikka.

Teisipäeval, alates kell 9.00 ja sealt viis tundi.. mõelge mu Gilbertile palun ja saatke talle jõudu. Et kõik läheks hästi, et kõik läheks ometigi hästi!
KÕIK LÄHEB HÄSTI!
Calling all the angels on you my little son. To hold you, to protect you, to love you..