Tänaseks Soomest tagasi :)

Nii, täna käisime siis Soomes ära! Tehti MRI uuring (sellega pildistati pea veresooni, et opi ajal neid ei tabaks!) ja vereanalüüsid. Selgus et Depakine ravim mida Gilbert sööb pidi verd vedeldama niivõrd et see võib tekitada verejookse.
Meiega rääkisid pikalt nii kirurg kes operatsiooni tegema hakkab kui ka arst kes meiega Soomes tegeleb. Neil oli kõik põhjalikult meie jaoks ette valmistatud, kõik pildid ja muu. Selgus et see elektroodide ajju paigaldamine kestab umbes 4-5 tundi, õnnestumise protsent pidi väga kõrge olema. Nende elektroodidega määravad nad ära piirkonna mis on vaja kirurgiliselt eemaldada. Küsisin vaikselt hirm südames, et aga mis siis saab kui nad ei leia seda piirkonda? Siis öeldi, et see on väga ebatõenäoline, et piirkond on juba olemas, nüüd on vaja teada ainult ulatust.
24 kuupäeva varahommikul hakkab kõik peale, mina saan last saata kuni operatsioonibloki ukseni. Siis ootan kuskil see 4-5 tundi ja siis näen teda mingil määral millagi kui ta suudab suhelda. Arst lubas et seda näen ikka et ta teadvusel on, aga ilmselt on ta narkoosist nii uimane et pikka vestlust ei toimu. Ööd ma seekord tema kõrval veeta ei saa, arst lubas lahkelt koridoris diivanil tukkuda :) Järgmisel hommikul kell 9 tuleb mingi uus uuring. Ja siis jääb mingi metallraam koos nende elektroodidega talle pähe nädalaks umbes. Arst lubas et aju ma ei näe, sest tal on müts peas. Vot nii siis. Tuimestusravimeid pidi ka saama nii palju et valu ta ei tunne, lisaks annavad antibjootikume sest võõrkehad on sees ja aju osaliselt avatud. Nii, see oli tehniline jutt. Nüd ma lähen oma köhast ja nohust (täna tekkis!) last ravima. Sibul, küüslauk sisse söödetud, ees ootab sinepivann ja tärpentiinisalv. Võimalik et midagi veel... koju on ostetud hunnik granaatõunu, sibulaid, kiivisid... actimeli..sidruneid, midagi oli veel. Keskendun lapse ravimisele, sest kui tal tervis paremaks ei lähe, no siis järjekord uueks võimaluseks on paar kuud. Nii, nüüd sinepivannile!