Kui mõtted on settinud.

Eile öösel tööl oli aega mõelda. Ma olin enda peale täitsa pahane et miks ma olen seisus kus tahaks appi karjuda. Miks olen hingeliselt nii läbi kui tegelikult kõik toimib ja kõik on hästi. Ma ei saanud enda tunnetest enam aru ja tundus et ka teistel on täiesti ilmvõimatu mind mõista. Aga siis enda tundeid analüüsides jõudsin selleni, et see on täiesti absoluutselt normaalne et olen katki praegu. Ees on hirmutavad sündmused. Väga positiivsed tulevikku silmas pidades kuid siiski väga hirmutavad. Ja lisaks hirmule on veel see suur segadus, et kas ja mis toimub üldse? Millal? Kõik see dokumentide viibimine, lahtised ajad (noh, ma siiani ei tea millal täpselt see lisasõit tuleb). See et minu teadmised on niivõrd väikesed selle kohta mis üldse toimuma hakkab, et ma pean ootama kuni jõuame haiglasse selleks et saada täpselt teada kuidas kõik toimuma hakkab. See, et meie osaks on vaid oodata, ja oodanud oleme me juba väga kaua. See on loomulik ema mure oma lapse pärast. Mul on valus ka siis kui laps on oma varba valusalt vastu uksepiita löönud, miks ma siis praegu peaksin ennast nuhtlema oma tunnete pärast? Aga ometigi ma nuhtlesin ja süüdistasin ennast selles et ma ei suuda olla päris adekvaatne ja mõistlik.
Ilmselgelt on ka osad postitused siin blogis karjuv meeleheide ja kui aus olla, siis nad ongi olnud meeleheite turjal kirjutatud. Aga see on normaalne. See on loomulik.
Vahel tahaks hüüda, hei, maailm, sina oled nii suur ja mina olen nii väike. Kas sa ei näe et mu koorem on nii suur ja et ma ei jaksa seda enam kanda? Palun kergenda veidi seda muret, palun hoia meid et jaksaksime edasi minna. Ja kohati tundub nagu keegi paneks oma suure sooja käe õlale ja ütleks, et nuta laps, nuta. Nuta nii et pisarate jagu oleks mure kergem, siis jaksad jälle tõusta ja edasi liikuda. Ja pealegi, sa tead ju ise ka, et pilvede taga on alati päike. Alati! Sa pead jaksama oodata et pilved eest liiguksid kui tahad päiksest näha.
Ma olen üldiselt väga realistlik inimene (ise arvan vähemalt nii). Horoskoope loen ehk paar korda aastas, sest ma lihtsalt ei usu et 12 kuu pinnal on võimalik kellelegi midagi ette öelda. Aga ühesõnaga eile jäi Kroonika ajakiri näppu tööjuures. Lihtsalt lappasin seal neid lehti ja horoskoop jäi ette. Minu selle nädala horoskoobi sõnum oli umbes selline : Sa kõnnid kõrgel mööda kõit. Sul ei ole kuskilt kinni hoida ja sinu all puudub turvavõrk. Sa oled jõudnud poolele teele. Kas siis nüüd on see hetk kui jääd seisma ja mõtled mida sul edasi liikumiseks vaja on? Kindlasti mitte! Mine lihtsalt edasi, ära hooli millestki. Vii lõpuni see mille sa alusatsid!
Uskumatu, ma lugesin seda ikka palju kordi jutti. See köie asi iseloomustab praegust olukorda tõsiselt hästi. Ka kuidagi sain nagu vastuse, et tegutse edasi, igal juhul keskendu tegutsemisele. Kõik need segadused ja hirm, neist ei tohi hoolida, oluline on vaid lõppeesmärk, on vaja see teekond lõpuni käia.
Naljakas on ka see, et mulle oli vist eile lausa näkku kirjutatud, et "palun ütle mulle midagi ilusat". Igatahes enamus inimesi kellega eile kokku puutusin kas naeratasid või ütlesid midagi ilusat mulle, kusjuures suurem hulk inimesi olid mulle tundmatud. Aga nad naeratasid ja soovisid kõike head. Arvestades eilset hingeseisundit ja solgutatud enesetunnet on see päris üllatav. Aga ma tundsin ennast nagu norgus lill kellele inimesed piiskhaaval juua andsid kuni ma jälle püsti seisin. Nii armas, naeratus ravib hinge.
Ühesõnaga ma tahan öelda, et hirm ja mure ei ole kadunud. Aga annan endast kõik et kõik läheks kõige paremini. Tunnen jõudu et liikuda edasi. Gilbert on praegu veel koolis, see on hea, saab sõpradega suhelda ja ehk ei mõtle haigla peale. Ma arvan et ta ei karda ka seda haiglat. Õnneks ei paista tema tundvat mitte hirmu vaid pigem huvi, et ohh kui lahe, ei tea mis siis seekord tehakse? :) Kas meile on sündides antud kaasa loomus mida eluks vajame? Mulle tundub nii teda vaadates.