Eilne kojutulek ja lastehaigla intensiiv.

Nii, ei teagi kustotsast kirjutama hakata. Ma need operatsioonide asjad ja haiglasoleku panen hiljem kirja. Kirjutan sellest mismoodi me eile Soomest koju tulime haiglast.
ühesõnaga siis eile öeldi, et oppidest taastumine on olnud ok. Ajuverejookse ei ole. Gilbertil oli 2 operatsiooni, üks oli see elektroodide ajju paigaldamine, see kestis ca 5 tundi, teine oli eemaldamine ja see kestis ca 2 tundi. See viimane op oli esmaspäeval, 30 jaanuaril.
Teisipäeval 31 jaanuar kirjutati meid haiglast välja. Kuno "naerata ometi" `st rääkis tallinkiga ja pani meile laevapiletid õigeks ajaks, lisaks organiseeris ta meile ka ratastooli millega Gilbert laevale sõidutada (Jumal tänatud et see ratastool oli!).
Jõudsime kajutisse mis oli samuti Tallinki poolt meile võimaldatud. Gilbert vaatas kajutis veidi enda asju ja siis tahtis magama jääda. Mina lugesin raamatut. Umbes 30 minutit peale magama jäämist hakkas Gilbertil hoog. Hoidsin teda ja m õtlesin, et ok, läheb üle. Läkski. Mõne minuti pärast uus hoog. Hoidsin jälle ja palusin et neid hooge enam ei tuleks. Tuli! Andsin talle suhu Soomest kaasa saadud Epistatuse ravimi mis on mõeldud hoogude peatamiseks. Hood ei andnud järele, tulid aina uued. Lõpuks kui nägin et asjad on täielikult kontrolli alt väljas, siis lohistasin krambitava lapse kajutist välja ja läksime abi otsima. Tahtsin helistada lastehaigla Dr. Sanderile et küsida mida ometigi teha. Kajutis levi ei olnud, kajutist väljas ka levi ei olnud, krambitav laps käte vahel. Vedasin ta mingi leti juurde kus oli Tallinki töötaja ja palusin et keegi tuleks appi. Last hoidma kuni ma saan helistada. kartsin hirmsasti ei ta lööb oma värskete haavadega pea kuhugi vastu krambihoogude ajal. Äkki olid minu juures kaks valgetes riietes noormeest, kokapoisid vist? Väga sõbralikud ja toredad, nad hoidsid Gilbertit kahekesi enda vahel püsti. Üks neist andis enda telefoni ja valis mulle isegi arsti numbri. Rääkisin artiga ja andsin asjast lühikokkuvõtte. Mingil imelikul põhjusel ei mäleta ma enam mida rääkisin. Siis ilmus meie juurde veel kaks tallinki töötajat, üks oli vist vanem tüürimees ja teise ametiastet ei mäleta, kuid näod on meeles. Üks neist võttis minult telefoni ja rääkis ise arstiga edasi. teine võttis Gilberti sülle ja viis teise kajutisse kus oli rohkem ruumi. Vahepeal tuli ka keegi reisija ja pakkus enda abi. Oleksime Gilbertile äärepealt 10 mg Diazepami sisse pannud hoogude peatamiseks, aga siis ilmus kuskilt kiirabi arst ja ütles et ei tohiks panna. Ka tema rääkis meie Tallinna raviarstiga. Nad koos siis otsustasid et ei pane, sest see võib tekitada hingamisseisaku ja laeval on elustamine raskendatud.
Noormees Tallinkist kes mu lapse sinna kajutisse kandis tõi meile juua sinna uude kajutisse. Hea magus mahl oli. Kiirabi kutsuti sadamasse vastu. Hood vaibusid peale 50 minutit.
Kui laev oli randunud siis saabus kiirabi, Gilbert tõsteti raamile ja algas sõit lastehaiglasse. Haiglas kontrolliti elutähtsaid näitajaid ja pandi ta intensiivi. Mina selleks hetkeks enam korralikult püsti ei seisnud, rääkisin mingit segast juttu niimoodi et minult isegi ei küsitud enam eriti midagi, ühesõnaga see pikk küsitluste protseduur mis tavaliselt on jäi ära. Ilmselt ei olnud ma enam piisavalt võimeline üldse millelegi vastama.
Täna ei ole veel haiglasse saanud, aga sain rääkida nii arsti kui Gilberti endaga. Olukord on rahulik. Gilbert leidis endale juba sõbrad seal, öösel enam kriitilisi momente ei tekkinud. Ja meie auto ei lähe lihtsalt käima! Ootame et tullakse tõmbama, siis saan tema juurde. Ohh need külmad ilmad. Prr.. -25 oli öösel ja ongi korras autoga. Ehhjah. Aga varsti lähen. Mina tunnen ennast väga imelikult. Olen kuidagi kummaliselt rahulik. Imelikult rahulik. Shokiseisund ilmselt.