Operatsioonist..

Nii, nüüd oleme ilusti kodus. Tegelikult sai poeg juba reedel haiglast välja, õnneks ei ole mingeid hooge enam järgnenud. Elu on meeldivalt igapäevane :)
Mina käisin eelmisel kolmapäeval psühhiaatri vastuvõtul kuna see laevasõit mõjus väga raskelt. Sain kinnitust et minul oli shokiseisund. Sain kinnitust et igasugune ebaadekvaatne käitumine võib olla täiesti normaalne sellistel puhkudel. Pean silmas fotomälu, ehk siis osade asjade mitte mäletamist ja segast juttu. See pidi olema organismi kaitsereaktsioon. Väga rahustav oli kuulda, et selline seisund läheb üle ja et sellised tunded on normaalsed. Arst ütles et sellistel puhkudel tuleb elada selle aja kaupa nagu võimalik tundub. Ehk siis kui me hetkel elame päeva kaupa, ehk siis homset ei oska keegi ette ennustada, siis sellistel suurtel kriisihetkedel tuleb teadvustada aega ja elada kasvõi 10 minuti kaupa. Ning põhiline on tegeleda võimalikult palju igasuguste tavapäraste asjadega. Nii palju kui see võimalik on. Ok, see ei olnud nüüd opi jutt, aga panin kirja, nüüd on mul loodetavasti ka tarkust sellistest olukordadest omal jõul väljuda. Kuigi tagantjärele tundub see kõik nagu mingi dr. House`i seriaali osa vms. Ebareaalne, sest sellised asjad juhtuvad tõesti vaid filmides (või noh, nii mulle varem tundus!).
Aga operatsioonist siis.
Eelmisel õhtul enne operatsiooni võis Gilbert süüa ja juua kuni 21.00, hommikul kell 9 oli plaanitud op.
Kummalisel kombel magasime mõlemad sel ööl väga sügavalt. Hommikul kell 7 tulid õed ja siis hakkas askeldamine peale. Riidesse ja jäime kiirabi ootama. Op ise toimus teises haiglas, Töölö haiglas. See ongi seal nagu kohalik kirurgiakliinik.
Sõitsime kiirabiautos haiglasse, Gilbert vahetas oma tavariided opiriiete vastu. Selline tagant lahtine pluus oli ja jalas haiglapüksid. Gilbert oli rahulik, mina püüdsin ka olla ja isegi õnnestus. Gilbert heitis pikali voodile millega ta opile viidi. Talle anti mingit ravimit mis pidi rahulikuks tegema ja uniseks samuti. Rääkisime veel enne kokku, et ta viiakse opile, siis selle ajal ta magab ja kui ta ärkab, siis helistakakse kohe mulle ja mina tulen tema juurde. Et siis peab natukene ootama kuni ma jõuan, aga et hakkan kohe tulema. Rääkisin talle opist mitte väga palju, vaid seda et talle pannakse pähe ühed asjad mis aitavad vaadata kui palju on vaja ajust välja lõigata hiljem. Siis seda et ta magab ja siis tulen mina ja et tal valus ei tohiks olla, sest talle antakse valu vastu ravimeid. Ta jäi minu jutuga rahule. Seda kõike rääkisin talle põhimõtteliselt alles hommikul enne oppi, ma ei tahtnud et ta pikalt ette muretseks. Ma ei tea kui õige see on, aga mulle tundus nii parem.
Gilbert jäi seal voodis magama. Istusin veel veidi tema juures kuni tale järgi tuldi, opisaali viidigi ta magavana. Sain teda saata opibloki usteni. tegin musi ja siis ta ära viidigi. Kuni selle hetkeni pidasin vastu, aga kui ta kõrvalt läinud oli siis hakkasid pisarad ohjeldamatult voolama.
Jooksin haiglast välja, õues oli veel pime. Op pidi kestma 5 tundi. Teadsin et laevaga saabuvad varsti mulle kallid inimesed kes tulevad toeks. Sellest oli suur abi! Sellest ootamisest ei tahagi kirjutada. Pidevalt kippusid pähe mõtted et mis temaga praegu tehakse? Puuritakse? Lõigatakse? kas kõik on korras? Püüdsin tegeleda millegi muuga ja mõtteid eemale saada.
Umbes 13.30 tuli kirurgilt kõne, et op läks hästi ja Gilbert hakkab ärkama. Siis olin nii õnnelik et hõiskasin vist üle terve koridori kus ma parajasti olin :) Võtsime koheselt suuna haiglale. Gilbert oli intensiivis.
Sain tema juurde, ta vaatas mulle otsa, suured pisarad voolasid silmadest, "emme, mul on nii valus". Mind oleks keegi nagu südamesse torganud sel hetkel. Palusin kiiresti valuvaigisteid. Antigi. Ta jäi magama kui ravimid mõjuma hakkasid. Läksin intensiivist välja. Ja siis.. kõrvus kohises, jalad all süldid. Ma olin valmis selleks et ta on loid ja selleks et ta võib näost paistes olla jne. Aga nendeks pisarateks ja valuks ei olnud valmis. Tema pea oli ülenu sidemetes ja väga suur.
Mis seal ikka, kogusin ennast, sõbrannad ostsid mulle kiiresti kohvi ja shokolaadi et jalad alla tagasi saada. Ja siis jäin valvesse. Vahepeal käisin intensiivist väljas, sest tegelikult ei tohigi seal pikalt viibida, aga ma arvan et ilmselt tänu keelebarjäärile sain seal kauem olla. Valvasin 1,5 tunni möödumist pidevalt, sest umbes nii kaua oli valuvaigstil mõju. Edasine kulges rahulikumalt, sest mida rohkem läks opist mööda, seda paremas seisundis ta oli, no ja eks see on ka loogiline :)
Mäletan veel et pärast seda tema valu lauset nuhtlesin ma ennast hinges päris korralikult selle pärast et ma ta üldse sinna viisin. Lapse valu on palju hirmsam taluda kui enda valu. Aga edasi läks kõik hästi! Taastus kiiresti. Järgmisel päeval oli juba kõik palju parem! Järgmisel hommikul saime intensiivist välja ja viidi kiirabiga meie oma haiglasse tagasi. St epilepsiakliinikusse. Siis oli juba lõbus poiss, xbox mängud ja söögiisu :)
ps. kui ma praegu vaatan tagasi, siis ei ole see kõik enam nii hirmus. Enne oppi rääkisin seal ühe kohaliku emaga kelle lapsel lõigati opiga ära pool aju. Tema sõnad mulle olid et see kõik ei olnud nii hirmus kui ta ette kujutas. Ma lootsin südamest sama. Aga sellel opi päeval ma tõotasin endale südamest, et kirjutan blogisse järgnevat, emadele kellel võib olla selline asi ees.
See opi asi on hirmus, ootamine, suur hirm, see mis tuleb. Seda on väga raske üle elada rahulikult. Aga tuleb teada et see saab läbi, läheb järjest kergemaks. Lapse op ei ole vist mitte kunagi kerge ühelegi vanemale kanda. Mina vastupidiselt sellele vanemale ei osanud ette ka kujutada mis see kõik tegelikult tähendab. Aga sa pead endale rasketel hetkedel kinnitama, et see halb tunne saab varsti läbi ja sellest alates läheb kõik paremaks ja kergemaks. Sa ei peagi olema supertugev, pead lihtsalt üle elama selle päeva. Muud ei olegi vaja. Su laps on kindlates ja heades kätes, sina ei saa midagi teha. Lihtsalt ela üle see päev ja juba järgmisel päeval on kõik palju parem!
Ja kõige selle jutu juures ei taha ma mõeldagi et juba märtsis tuleb uus op. Ohh palun, palun et siis saaks kõik see haiglate ja oppide asi läbi!!!! Palun!