Monday, May 9, 2011

Uuringud Soomes.

Ma pole pikalt kirjutanud. Osalt seepärast, et kõik asjad ei kannatagi trükimusta. Nii lihtsalt on, oi kus tahaks kõik välja laduda, aga noh.. Lühidalt siis.
Peaaegu terve aprill sai veedetud haiglas. 8 päeva terve kuu jooksul olime kodus. Vahetasime arsti välja, usalduse kaotus. Ma ei tea veel kas toimetan sellega edasi, alust oleks küll, aga kas on ka jõudu? Teine arst vahetas välja ka ravimid mis mu lapsele ei sobinud ja tal staatusi tekitasid. tartus käigust oli suur kasu, asjad hakkasid kohe liikuma. Nädala alguses käisime Tartus arstiga vestlemas ja reedel sain kõne et konsiiliumi aeg on paigas. Konsiilium oli 5 mai. Samal päeval lõuna ajal sain kõne et soomlased juba vastasid ja nad vajavad veel täiendavaid uuringuid et olla kindel millega üldse tegu on ja kui suures mahus. sel samal 5 mail hakati kosotama dokumente ja eelarveid mis on vajalikud Soome sõitmiseks, sel kolmapäeval peaksid nüüd paberid edasi liikuma haigekassasse. Millal täpselt sinna saame, seda veel ei tea, planeeritud on 3 uuringut esialgu, Soomlased üritavad selgust saada ohutumate uuringutega kui alguses arvati ÕNNEKS! Lahtine ajuuuring ei ole kindlasti kerge protseduur. Laps on mul nii ja naa seisus. Õpetajad ütlevad et ta kõigub nagu kahe maailma vahel. Nähtava ja nähtamatu maailma vahel. Täna käisime Vene kirikus küünalt panemas talle, et ta terveks saaks. ta soovis ka ühte ikooni, ütles et see aitab tal terveks saada. Püüame elada päev korraga, tunda rõõmu väikestest asjadest, käia kalal, õues, küpsetada kooki. Unistus on elada normaalset elu :)Hoogusid on praegugi, täna just oli. Aga need hood lähevad õnneks üle.
Eks ma kirjutan jälle kui uudiseid on. Päevad ei tundu pikad, aga aeg läheb imelikult. Kui nii mõelda, siis 4 päeva tagasi tuli alles Tartust kõne, vähem kui 1.5 nädalat tagasi olime veel haiglas. Aga tunne on nagu oleks see kõik olnud nii ammu. Päevad perekeskel on kulda väärt, kõik halb on unustamiseks :)