Tean et pean 3 ööd ennast kuskil ära majutama kuni laps intensiivis on. Uurisin haiglast selle vanemate hosteli kohta, öeldi et vaadatakse kas mulle oleks seal kohta, 08,03 saan teada sealtpoolt. http://www.rml.fi/talo/asumaan.php See on selle hosteli koduleht. 29,18 euri ööpäev juhul kui Kela tasub 20.18 eur minu eest. Kuna aga Kela minu eest midagi kindlasti ei tasu, siis tuleb arvestada 50 eur ööpäev. Vist? Ilmselt küll. Haiglast pakuti ka alternatiivi 95 eur öö mingis teises hostelis..
Sõbranna soovitusel leidsin www.booking.com lehelt pakkumise http://www.booking.com/hotel/fi/hostel-stadion.en-us.html?sid=24e4b9c0c5675487434e80bf1c0629af;dcid=4;checkin=2012-03-14;checkout=2012-03-17;srfid=2a1a6c8e2ca14a0a57589c2676e0d420X1
Seal on siis 1 voodi suurest toast 22 eur öö. Tahtsin juba ära broneerida, aga tuleb välja et ma ei saagi seda teha. Nimelt on vajalik krediitkaardi olemasolu. Ja seda mul ei ole. Kõik teised hinnad on aga üüratud lihtsalt! Kuidas ma küll nii sinisilmselt arvasin et hinnad ei ole nii meeletud? Ok, see 22 eur voodi oleks ok. Aga kuidas ma seda küll broneerida saaksin? Lihtsalt ülekandega tasumise võimalust ma ei leidnudki. Ehk kohapeale minnes saaks veel voodikoha?
Mul on ka 2 pakkumist eraisikutelt kes pakuksid öömaja. Mõlemad on aga Helsinkist päris korralikult eemal. Kui tahan õhtul kell 23. ca haiglast lahkuda ja hommikul kell 8 tagasi olla. Siis ma ei teagi kuidas neid asju korraldada nüüd? Ei tahaks teiste elu peapeale keerata. Ja Soome transpordist ei tea ma ka suurt midagi. Ehh jah. Eks lasen veidi mõtetel settida.
Ma südamest loodan et mul lubatakse ülejäänud haiglaööd ikka poja juures veeta seal. Kuigi nüüd läheme teise osakonda ja tean et tegelikult ei ole vanemate öine kohalviibimine seal lubatud. Kui pean kõik need ca 14 ööd mingit hosteli tasu maksma, siis on tõesti pankrot.
Ohh, oleks vaid selgust! Et ma teaks ette kuidas asjad lähevad. Midagi ette planeerida on nii raske kui asjad on nii lahtised ja eriti veel kuskil oma koduriigist väljaspool. Tuttavad ja kallid inimesed kõik kaugel, pole teada kus sa silma öösiti kinni saad lasta vms. Nagu kodutu :)
Aga eks elu paneb paika jällegi, alati on pannud, paneb ka seekord! Tuleb omada kannatust ja vaadata kuidas asjad lahenevad! Ohh seda elukest küll!
aga nagu sõbranna täna ütles, pea meeles, see on vaid koerasaba veel, ainult koerasaba! Kõigest muust olete juba üle! Mul jääb siinkohal üle vaid kiruda et meile nii pika ja sassis sabaga koer sattunud on :)
Aga lapsed mul siin rõõmsad. Kõik kolmekesi kodus ja mürgeldavad nii kus jaksavad. Meil ümbruskonnas hulgi viirusi liikvel ja püüame viirustest hoiduda. Vaatan neid ja mõtlen et on ikka ilus elu- iga päev pidu ja pillerkaar. Õnnelikud, rõõmsad, armsad :) No kuidas sa üldse saad nende juures õnnetu olla? Lastel on hämmastav võime olla lihtsalt õnnelik. Mitte muretseda, vaid lihtsalt, nautida päeva :)Ja isegi Gilbert, kes teab et tal on op ees. Ta ei paista grammigi muretsevat selle pärast. Ta on nii õnnelik et saab lõpuks ometigi sellest epilepsiast lahti. Ja nii ongi õige! Oluline on vaid see et see op saaks hästi tehtud ja laps saaks täisväärtusliku elu tagasi! Ja mina murran siin pead mingite ööbimiskohtade pärast? Lõppkokkuvõttes on mul alati võimalus tukkuda ka seal intensiivi koridoris toolipeal. Ja võimalik et see on isegi täitsa hea kokkuvõttes. Siis olen ma talle lähedal kui ta mind vajab!
Monday, February 27, 2012
Sunday, February 26, 2012
Kuupäevad paigas!
Kuupäevad on nüüd paigas kõik! :)
28,02,2012 11,00. Tartu lastekliinikumi, vaimsete võimete testile.
01,03,2012 Soome, kell 10.00 kohtumine kirurgiga ja analüüside tegemine.
13,03,2012 Soome, 14,03 KASVAJA EEMALDAMISE OPERATSIOON!
Poja on intensiivis 3 ööpäeva, haiglasolek kokku umbes 1-2 nädalat!
Hetkel ei oskagi rohkem kirjutada. Mõtted liiguvad nii kiirelt et neid ühtalseks joruks kokku kirjutada on raske. Aga tunne on väga positiivne. Ma ei ole küll kunagi lotoga võitnud, aga ma arvan et mul on tunne palju-palju õnnelikum kui oleks miljonivõitu vormistama minnes :)
Halb läheb mööda, hea jääb!
Segadus läheb mööda, selgus jääb!
28,02,2012 11,00. Tartu lastekliinikumi, vaimsete võimete testile.
01,03,2012 Soome, kell 10.00 kohtumine kirurgiga ja analüüside tegemine.
13,03,2012 Soome, 14,03 KASVAJA EEMALDAMISE OPERATSIOON!
Poja on intensiivis 3 ööpäeva, haiglasolek kokku umbes 1-2 nädalat!
Hetkel ei oskagi rohkem kirjutada. Mõtted liiguvad nii kiirelt et neid ühtalseks joruks kokku kirjutada on raske. Aga tunne on väga positiivne. Ma ei ole küll kunagi lotoga võitnud, aga ma arvan et mul on tunne palju-palju õnnelikum kui oleks miljonivõitu vormistama minnes :)
Halb läheb mööda, hea jääb!
Segadus läheb mööda, selgus jääb!
Saturday, February 18, 2012
Abipalve ja uus opi aeg paigas!
Nii, eile sain telefonikõne. See kasvaja eemaldamise opi aeg on nüüd paigas. 14,03,2012- sinna on juba vähem kui kuu aega!
Enne seda tuleb meil minna tartusse 28 veebruar, tuleb mingi pikk uuring veel, ma täpselt ei tea mida see endast kujutab, aga aega läheb selleks terve päev nagu arst ütles.
Siis enne 14 märtsi tuleb meil veel Soome minna, kirurgiga kohtuma, seal siis seletatakse jällegi täpselt ära mismoodi see opi asi toimuma hakkab. Ja 14.03 tuleb OP!
Eemaldatakse nagu ma praegu aru sain terve parempoolne temporaalsagar. Pildi pealt tundub see suur -suur ala. Aga sellele ma praegu mõelda ei taha. Võtan kui fakte ja ei mõtle sügavamalt. Ainult seda mõtlen, et huvitav, mis sinna asemele siis jääb? Auk või? Ok, küllap kirurg räägib.
Aga selle kõigega seoses on mul abipalve. Palun kellel on võimalik meid toetada rahaliselt. Esimest korda kirjutan siia blogisse sellise asja. Aga kõik see asi ületab tugevalt meie rahalisi võimalusi. Ja muud väljapääsu ma ei näe. Eks meil kuusissetulek on selline, et tegelikult isegi käiks selle raha eest ära küll kõik need käigud, aga see paraku tähendaks seda, et istume jälle uute võlgade otsas maksmata arvete näol. Ning lisaks ei ole me veel eelmisest Soomes käigust rahaliselt toibunud. Et siis saaks hakkama küll, aga võlgadega. Ja neid võlgu üritaksin vältida. Ega ma jällegi ei tea kas on õige üldse niimoodi kirjutada ja mõelda. Aga tulevik on ikkagi veel segane. Kui op läbi, mis seisus siis laps on, mis siis edasi saab? Kas tulevad mingid taastusravid?
Eelmise haiglaskäigu arvet veel saanud ei olegi. aga kõigi eelduste kohaselt tuleb see väiksem kui esialgselt arvasin. Isegi niipalju väiksem, et sellest juba kokku korjatud rahast saaks makstud ka selle nüüd tuleva haiglaarve. Ma loodan et ka Tallink ulatab veelkord oma abikäe sõitude sponsoreerimisega.
Aga nüüd, nüüd kus me oleme juba nii kaugel, me viime selle kõik nüüd lõpule ka!
Vabaks kasvajast, vabaks epilepsiast!
Me viime selle võitluse mida alustasime üle 4 aasta tagasi võidukale lõpule!
Enam ei saa lubada kahtlusi, kõhklusi, häbi ja alandlikkust, tuleb keskenduda lõpptulemusele! Ohh, see oli nüüd minu enda ergutuslaul endale :) (vist!)
Ühesõnaga, kellel on võialik meid rahaliselt aidata nende sõitudega seoses, siis minu a/a 10010593208014 Helen Vaht.
Kõigile juba ette suur tänu! Aga siinkohal pean ma paluma, et keegi endale liiga ei teeks selle annetusega. Me teame ja tunneme niigi et te meile mõtlete. :)
PS. Kuidagi nii hirmus on sellist abikirja kirjutada, ikka ei tea kas läks õigesti? Või läks valesti? On meil üldse õigust abi paluda? Kui keegi teine oleks sellises seisus, siis ma kindlasti leiaksin et loomulikult on õigus ja peabki! Aga ise siin istudes ja kirjutada meie enda kohta? No raske on, tõesti raske. Aga nüüd on kirjas.
Aitäh kõigile kes saavad toetada ja palun ärge keegi endale liiga tehke oma hea südamega. Siiani on meid hoitud nii, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka oleme saanud! :D
Enne seda tuleb meil minna tartusse 28 veebruar, tuleb mingi pikk uuring veel, ma täpselt ei tea mida see endast kujutab, aga aega läheb selleks terve päev nagu arst ütles.
Siis enne 14 märtsi tuleb meil veel Soome minna, kirurgiga kohtuma, seal siis seletatakse jällegi täpselt ära mismoodi see opi asi toimuma hakkab. Ja 14.03 tuleb OP!
Eemaldatakse nagu ma praegu aru sain terve parempoolne temporaalsagar. Pildi pealt tundub see suur -suur ala. Aga sellele ma praegu mõelda ei taha. Võtan kui fakte ja ei mõtle sügavamalt. Ainult seda mõtlen, et huvitav, mis sinna asemele siis jääb? Auk või? Ok, küllap kirurg räägib.
Aga selle kõigega seoses on mul abipalve. Palun kellel on võimalik meid toetada rahaliselt. Esimest korda kirjutan siia blogisse sellise asja. Aga kõik see asi ületab tugevalt meie rahalisi võimalusi. Ja muud väljapääsu ma ei näe. Eks meil kuusissetulek on selline, et tegelikult isegi käiks selle raha eest ära küll kõik need käigud, aga see paraku tähendaks seda, et istume jälle uute võlgade otsas maksmata arvete näol. Ning lisaks ei ole me veel eelmisest Soomes käigust rahaliselt toibunud. Et siis saaks hakkama küll, aga võlgadega. Ja neid võlgu üritaksin vältida. Ega ma jällegi ei tea kas on õige üldse niimoodi kirjutada ja mõelda. Aga tulevik on ikkagi veel segane. Kui op läbi, mis seisus siis laps on, mis siis edasi saab? Kas tulevad mingid taastusravid?
Eelmise haiglaskäigu arvet veel saanud ei olegi. aga kõigi eelduste kohaselt tuleb see väiksem kui esialgselt arvasin. Isegi niipalju väiksem, et sellest juba kokku korjatud rahast saaks makstud ka selle nüüd tuleva haiglaarve. Ma loodan et ka Tallink ulatab veelkord oma abikäe sõitude sponsoreerimisega.
Aga nüüd, nüüd kus me oleme juba nii kaugel, me viime selle kõik nüüd lõpule ka!
Vabaks kasvajast, vabaks epilepsiast!
Me viime selle võitluse mida alustasime üle 4 aasta tagasi võidukale lõpule!
Enam ei saa lubada kahtlusi, kõhklusi, häbi ja alandlikkust, tuleb keskenduda lõpptulemusele! Ohh, see oli nüüd minu enda ergutuslaul endale :) (vist!)
Ühesõnaga, kellel on võialik meid rahaliselt aidata nende sõitudega seoses, siis minu a/a 10010593208014 Helen Vaht.
Kõigile juba ette suur tänu! Aga siinkohal pean ma paluma, et keegi endale liiga ei teeks selle annetusega. Me teame ja tunneme niigi et te meile mõtlete. :)
PS. Kuidagi nii hirmus on sellist abikirja kirjutada, ikka ei tea kas läks õigesti? Või läks valesti? On meil üldse õigust abi paluda? Kui keegi teine oleks sellises seisus, siis ma kindlasti leiaksin et loomulikult on õigus ja peabki! Aga ise siin istudes ja kirjutada meie enda kohta? No raske on, tõesti raske. Aga nüüd on kirjas.
Aitäh kõigile kes saavad toetada ja palun ärge keegi endale liiga tehke oma hea südamega. Siiani on meid hoitud nii, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka oleme saanud! :D
Monday, February 6, 2012
Operatsioonist..
Nii, nüüd oleme ilusti kodus. Tegelikult sai poeg juba reedel haiglast välja, õnneks ei ole mingeid hooge enam järgnenud. Elu on meeldivalt igapäevane :)
Mina käisin eelmisel kolmapäeval psühhiaatri vastuvõtul kuna see laevasõit mõjus väga raskelt. Sain kinnitust et minul oli shokiseisund. Sain kinnitust et igasugune ebaadekvaatne käitumine võib olla täiesti normaalne sellistel puhkudel. Pean silmas fotomälu, ehk siis osade asjade mitte mäletamist ja segast juttu. See pidi olema organismi kaitsereaktsioon. Väga rahustav oli kuulda, et selline seisund läheb üle ja et sellised tunded on normaalsed. Arst ütles et sellistel puhkudel tuleb elada selle aja kaupa nagu võimalik tundub. Ehk siis kui me hetkel elame päeva kaupa, ehk siis homset ei oska keegi ette ennustada, siis sellistel suurtel kriisihetkedel tuleb teadvustada aega ja elada kasvõi 10 minuti kaupa. Ning põhiline on tegeleda võimalikult palju igasuguste tavapäraste asjadega. Nii palju kui see võimalik on. Ok, see ei olnud nüüd opi jutt, aga panin kirja, nüüd on mul loodetavasti ka tarkust sellistest olukordadest omal jõul väljuda. Kuigi tagantjärele tundub see kõik nagu mingi dr. House`i seriaali osa vms. Ebareaalne, sest sellised asjad juhtuvad tõesti vaid filmides (või noh, nii mulle varem tundus!).
Aga operatsioonist siis.
Eelmisel õhtul enne operatsiooni võis Gilbert süüa ja juua kuni 21.00, hommikul kell 9 oli plaanitud op.
Kummalisel kombel magasime mõlemad sel ööl väga sügavalt. Hommikul kell 7 tulid õed ja siis hakkas askeldamine peale. Riidesse ja jäime kiirabi ootama. Op ise toimus teises haiglas, Töölö haiglas. See ongi seal nagu kohalik kirurgiakliinik.
Sõitsime kiirabiautos haiglasse, Gilbert vahetas oma tavariided opiriiete vastu. Selline tagant lahtine pluus oli ja jalas haiglapüksid. Gilbert oli rahulik, mina püüdsin ka olla ja isegi õnnestus. Gilbert heitis pikali voodile millega ta opile viidi. Talle anti mingit ravimit mis pidi rahulikuks tegema ja uniseks samuti. Rääkisime veel enne kokku, et ta viiakse opile, siis selle ajal ta magab ja kui ta ärkab, siis helistakakse kohe mulle ja mina tulen tema juurde. Et siis peab natukene ootama kuni ma jõuan, aga et hakkan kohe tulema. Rääkisin talle opist mitte väga palju, vaid seda et talle pannakse pähe ühed asjad mis aitavad vaadata kui palju on vaja ajust välja lõigata hiljem. Siis seda et ta magab ja siis tulen mina ja et tal valus ei tohiks olla, sest talle antakse valu vastu ravimeid. Ta jäi minu jutuga rahule. Seda kõike rääkisin talle põhimõtteliselt alles hommikul enne oppi, ma ei tahtnud et ta pikalt ette muretseks. Ma ei tea kui õige see on, aga mulle tundus nii parem.
Gilbert jäi seal voodis magama. Istusin veel veidi tema juures kuni tale järgi tuldi, opisaali viidigi ta magavana. Sain teda saata opibloki usteni. tegin musi ja siis ta ära viidigi. Kuni selle hetkeni pidasin vastu, aga kui ta kõrvalt läinud oli siis hakkasid pisarad ohjeldamatult voolama.
Jooksin haiglast välja, õues oli veel pime. Op pidi kestma 5 tundi. Teadsin et laevaga saabuvad varsti mulle kallid inimesed kes tulevad toeks. Sellest oli suur abi! Sellest ootamisest ei tahagi kirjutada. Pidevalt kippusid pähe mõtted et mis temaga praegu tehakse? Puuritakse? Lõigatakse? kas kõik on korras? Püüdsin tegeleda millegi muuga ja mõtteid eemale saada.
Umbes 13.30 tuli kirurgilt kõne, et op läks hästi ja Gilbert hakkab ärkama. Siis olin nii õnnelik et hõiskasin vist üle terve koridori kus ma parajasti olin :) Võtsime koheselt suuna haiglale. Gilbert oli intensiivis.
Sain tema juurde, ta vaatas mulle otsa, suured pisarad voolasid silmadest, "emme, mul on nii valus". Mind oleks keegi nagu südamesse torganud sel hetkel. Palusin kiiresti valuvaigisteid. Antigi. Ta jäi magama kui ravimid mõjuma hakkasid. Läksin intensiivist välja. Ja siis.. kõrvus kohises, jalad all süldid. Ma olin valmis selleks et ta on loid ja selleks et ta võib näost paistes olla jne. Aga nendeks pisarateks ja valuks ei olnud valmis. Tema pea oli ülenu sidemetes ja väga suur.
Mis seal ikka, kogusin ennast, sõbrannad ostsid mulle kiiresti kohvi ja shokolaadi et jalad alla tagasi saada. Ja siis jäin valvesse. Vahepeal käisin intensiivist väljas, sest tegelikult ei tohigi seal pikalt viibida, aga ma arvan et ilmselt tänu keelebarjäärile sain seal kauem olla. Valvasin 1,5 tunni möödumist pidevalt, sest umbes nii kaua oli valuvaigstil mõju. Edasine kulges rahulikumalt, sest mida rohkem läks opist mööda, seda paremas seisundis ta oli, no ja eks see on ka loogiline :)
Mäletan veel et pärast seda tema valu lauset nuhtlesin ma ennast hinges päris korralikult selle pärast et ma ta üldse sinna viisin. Lapse valu on palju hirmsam taluda kui enda valu. Aga edasi läks kõik hästi! Taastus kiiresti. Järgmisel päeval oli juba kõik palju parem! Järgmisel hommikul saime intensiivist välja ja viidi kiirabiga meie oma haiglasse tagasi. St epilepsiakliinikusse. Siis oli juba lõbus poiss, xbox mängud ja söögiisu :)
ps. kui ma praegu vaatan tagasi, siis ei ole see kõik enam nii hirmus. Enne oppi rääkisin seal ühe kohaliku emaga kelle lapsel lõigati opiga ära pool aju. Tema sõnad mulle olid et see kõik ei olnud nii hirmus kui ta ette kujutas. Ma lootsin südamest sama. Aga sellel opi päeval ma tõotasin endale südamest, et kirjutan blogisse järgnevat, emadele kellel võib olla selline asi ees.
See opi asi on hirmus, ootamine, suur hirm, see mis tuleb. Seda on väga raske üle elada rahulikult. Aga tuleb teada et see saab läbi, läheb järjest kergemaks. Lapse op ei ole vist mitte kunagi kerge ühelegi vanemale kanda. Mina vastupidiselt sellele vanemale ei osanud ette ka kujutada mis see kõik tegelikult tähendab. Aga sa pead endale rasketel hetkedel kinnitama, et see halb tunne saab varsti läbi ja sellest alates läheb kõik paremaks ja kergemaks. Sa ei peagi olema supertugev, pead lihtsalt üle elama selle päeva. Muud ei olegi vaja. Su laps on kindlates ja heades kätes, sina ei saa midagi teha. Lihtsalt ela üle see päev ja juba järgmisel päeval on kõik palju parem!
Ja kõige selle jutu juures ei taha ma mõeldagi et juba märtsis tuleb uus op. Ohh palun, palun et siis saaks kõik see haiglate ja oppide asi läbi!!!! Palun!
Mina käisin eelmisel kolmapäeval psühhiaatri vastuvõtul kuna see laevasõit mõjus väga raskelt. Sain kinnitust et minul oli shokiseisund. Sain kinnitust et igasugune ebaadekvaatne käitumine võib olla täiesti normaalne sellistel puhkudel. Pean silmas fotomälu, ehk siis osade asjade mitte mäletamist ja segast juttu. See pidi olema organismi kaitsereaktsioon. Väga rahustav oli kuulda, et selline seisund läheb üle ja et sellised tunded on normaalsed. Arst ütles et sellistel puhkudel tuleb elada selle aja kaupa nagu võimalik tundub. Ehk siis kui me hetkel elame päeva kaupa, ehk siis homset ei oska keegi ette ennustada, siis sellistel suurtel kriisihetkedel tuleb teadvustada aega ja elada kasvõi 10 minuti kaupa. Ning põhiline on tegeleda võimalikult palju igasuguste tavapäraste asjadega. Nii palju kui see võimalik on. Ok, see ei olnud nüüd opi jutt, aga panin kirja, nüüd on mul loodetavasti ka tarkust sellistest olukordadest omal jõul väljuda. Kuigi tagantjärele tundub see kõik nagu mingi dr. House`i seriaali osa vms. Ebareaalne, sest sellised asjad juhtuvad tõesti vaid filmides (või noh, nii mulle varem tundus!).
Aga operatsioonist siis.
Eelmisel õhtul enne operatsiooni võis Gilbert süüa ja juua kuni 21.00, hommikul kell 9 oli plaanitud op.
Kummalisel kombel magasime mõlemad sel ööl väga sügavalt. Hommikul kell 7 tulid õed ja siis hakkas askeldamine peale. Riidesse ja jäime kiirabi ootama. Op ise toimus teises haiglas, Töölö haiglas. See ongi seal nagu kohalik kirurgiakliinik.
Sõitsime kiirabiautos haiglasse, Gilbert vahetas oma tavariided opiriiete vastu. Selline tagant lahtine pluus oli ja jalas haiglapüksid. Gilbert oli rahulik, mina püüdsin ka olla ja isegi õnnestus. Gilbert heitis pikali voodile millega ta opile viidi. Talle anti mingit ravimit mis pidi rahulikuks tegema ja uniseks samuti. Rääkisime veel enne kokku, et ta viiakse opile, siis selle ajal ta magab ja kui ta ärkab, siis helistakakse kohe mulle ja mina tulen tema juurde. Et siis peab natukene ootama kuni ma jõuan, aga et hakkan kohe tulema. Rääkisin talle opist mitte väga palju, vaid seda et talle pannakse pähe ühed asjad mis aitavad vaadata kui palju on vaja ajust välja lõigata hiljem. Siis seda et ta magab ja siis tulen mina ja et tal valus ei tohiks olla, sest talle antakse valu vastu ravimeid. Ta jäi minu jutuga rahule. Seda kõike rääkisin talle põhimõtteliselt alles hommikul enne oppi, ma ei tahtnud et ta pikalt ette muretseks. Ma ei tea kui õige see on, aga mulle tundus nii parem.
Gilbert jäi seal voodis magama. Istusin veel veidi tema juures kuni tale järgi tuldi, opisaali viidigi ta magavana. Sain teda saata opibloki usteni. tegin musi ja siis ta ära viidigi. Kuni selle hetkeni pidasin vastu, aga kui ta kõrvalt läinud oli siis hakkasid pisarad ohjeldamatult voolama.
Jooksin haiglast välja, õues oli veel pime. Op pidi kestma 5 tundi. Teadsin et laevaga saabuvad varsti mulle kallid inimesed kes tulevad toeks. Sellest oli suur abi! Sellest ootamisest ei tahagi kirjutada. Pidevalt kippusid pähe mõtted et mis temaga praegu tehakse? Puuritakse? Lõigatakse? kas kõik on korras? Püüdsin tegeleda millegi muuga ja mõtteid eemale saada.
Umbes 13.30 tuli kirurgilt kõne, et op läks hästi ja Gilbert hakkab ärkama. Siis olin nii õnnelik et hõiskasin vist üle terve koridori kus ma parajasti olin :) Võtsime koheselt suuna haiglale. Gilbert oli intensiivis.
Sain tema juurde, ta vaatas mulle otsa, suured pisarad voolasid silmadest, "emme, mul on nii valus". Mind oleks keegi nagu südamesse torganud sel hetkel. Palusin kiiresti valuvaigisteid. Antigi. Ta jäi magama kui ravimid mõjuma hakkasid. Läksin intensiivist välja. Ja siis.. kõrvus kohises, jalad all süldid. Ma olin valmis selleks et ta on loid ja selleks et ta võib näost paistes olla jne. Aga nendeks pisarateks ja valuks ei olnud valmis. Tema pea oli ülenu sidemetes ja väga suur.
Mis seal ikka, kogusin ennast, sõbrannad ostsid mulle kiiresti kohvi ja shokolaadi et jalad alla tagasi saada. Ja siis jäin valvesse. Vahepeal käisin intensiivist väljas, sest tegelikult ei tohigi seal pikalt viibida, aga ma arvan et ilmselt tänu keelebarjäärile sain seal kauem olla. Valvasin 1,5 tunni möödumist pidevalt, sest umbes nii kaua oli valuvaigstil mõju. Edasine kulges rahulikumalt, sest mida rohkem läks opist mööda, seda paremas seisundis ta oli, no ja eks see on ka loogiline :)
Mäletan veel et pärast seda tema valu lauset nuhtlesin ma ennast hinges päris korralikult selle pärast et ma ta üldse sinna viisin. Lapse valu on palju hirmsam taluda kui enda valu. Aga edasi läks kõik hästi! Taastus kiiresti. Järgmisel päeval oli juba kõik palju parem! Järgmisel hommikul saime intensiivist välja ja viidi kiirabiga meie oma haiglasse tagasi. St epilepsiakliinikusse. Siis oli juba lõbus poiss, xbox mängud ja söögiisu :)
ps. kui ma praegu vaatan tagasi, siis ei ole see kõik enam nii hirmus. Enne oppi rääkisin seal ühe kohaliku emaga kelle lapsel lõigati opiga ära pool aju. Tema sõnad mulle olid et see kõik ei olnud nii hirmus kui ta ette kujutas. Ma lootsin südamest sama. Aga sellel opi päeval ma tõotasin endale südamest, et kirjutan blogisse järgnevat, emadele kellel võib olla selline asi ees.
See opi asi on hirmus, ootamine, suur hirm, see mis tuleb. Seda on väga raske üle elada rahulikult. Aga tuleb teada et see saab läbi, läheb järjest kergemaks. Lapse op ei ole vist mitte kunagi kerge ühelegi vanemale kanda. Mina vastupidiselt sellele vanemale ei osanud ette ka kujutada mis see kõik tegelikult tähendab. Aga sa pead endale rasketel hetkedel kinnitama, et see halb tunne saab varsti läbi ja sellest alates läheb kõik paremaks ja kergemaks. Sa ei peagi olema supertugev, pead lihtsalt üle elama selle päeva. Muud ei olegi vaja. Su laps on kindlates ja heades kätes, sina ei saa midagi teha. Lihtsalt ela üle see päev ja juba järgmisel päeval on kõik palju parem!
Ja kõige selle jutu juures ei taha ma mõeldagi et juba märtsis tuleb uus op. Ohh palun, palun et siis saaks kõik see haiglate ja oppide asi läbi!!!! Palun!
Wednesday, February 1, 2012
Eilne kojutulek ja lastehaigla intensiiv.
Nii, ei teagi kustotsast kirjutama hakata. Ma need operatsioonide asjad ja haiglasoleku panen hiljem kirja. Kirjutan sellest mismoodi me eile Soomest koju tulime haiglast.
ühesõnaga siis eile öeldi, et oppidest taastumine on olnud ok. Ajuverejookse ei ole. Gilbertil oli 2 operatsiooni, üks oli see elektroodide ajju paigaldamine, see kestis ca 5 tundi, teine oli eemaldamine ja see kestis ca 2 tundi. See viimane op oli esmaspäeval, 30 jaanuaril.
Teisipäeval 31 jaanuar kirjutati meid haiglast välja. Kuno "naerata ometi" `st rääkis tallinkiga ja pani meile laevapiletid õigeks ajaks, lisaks organiseeris ta meile ka ratastooli millega Gilbert laevale sõidutada (Jumal tänatud et see ratastool oli!).
Jõudsime kajutisse mis oli samuti Tallinki poolt meile võimaldatud. Gilbert vaatas kajutis veidi enda asju ja siis tahtis magama jääda. Mina lugesin raamatut. Umbes 30 minutit peale magama jäämist hakkas Gilbertil hoog. Hoidsin teda ja m õtlesin, et ok, läheb üle. Läkski. Mõne minuti pärast uus hoog. Hoidsin jälle ja palusin et neid hooge enam ei tuleks. Tuli! Andsin talle suhu Soomest kaasa saadud Epistatuse ravimi mis on mõeldud hoogude peatamiseks. Hood ei andnud järele, tulid aina uued. Lõpuks kui nägin et asjad on täielikult kontrolli alt väljas, siis lohistasin krambitava lapse kajutist välja ja läksime abi otsima. Tahtsin helistada lastehaigla Dr. Sanderile et küsida mida ometigi teha. Kajutis levi ei olnud, kajutist väljas ka levi ei olnud, krambitav laps käte vahel. Vedasin ta mingi leti juurde kus oli Tallinki töötaja ja palusin et keegi tuleks appi. Last hoidma kuni ma saan helistada. kartsin hirmsasti ei ta lööb oma värskete haavadega pea kuhugi vastu krambihoogude ajal. Äkki olid minu juures kaks valgetes riietes noormeest, kokapoisid vist? Väga sõbralikud ja toredad, nad hoidsid Gilbertit kahekesi enda vahel püsti. Üks neist andis enda telefoni ja valis mulle isegi arsti numbri. Rääkisin artiga ja andsin asjast lühikokkuvõtte. Mingil imelikul põhjusel ei mäleta ma enam mida rääkisin. Siis ilmus meie juurde veel kaks tallinki töötajat, üks oli vist vanem tüürimees ja teise ametiastet ei mäleta, kuid näod on meeles. Üks neist võttis minult telefoni ja rääkis ise arstiga edasi. teine võttis Gilberti sülle ja viis teise kajutisse kus oli rohkem ruumi. Vahepeal tuli ka keegi reisija ja pakkus enda abi. Oleksime Gilbertile äärepealt 10 mg Diazepami sisse pannud hoogude peatamiseks, aga siis ilmus kuskilt kiirabi arst ja ütles et ei tohiks panna. Ka tema rääkis meie Tallinna raviarstiga. Nad koos siis otsustasid et ei pane, sest see võib tekitada hingamisseisaku ja laeval on elustamine raskendatud.
Noormees Tallinkist kes mu lapse sinna kajutisse kandis tõi meile juua sinna uude kajutisse. Hea magus mahl oli. Kiirabi kutsuti sadamasse vastu. Hood vaibusid peale 50 minutit.
Kui laev oli randunud siis saabus kiirabi, Gilbert tõsteti raamile ja algas sõit lastehaiglasse. Haiglas kontrolliti elutähtsaid näitajaid ja pandi ta intensiivi. Mina selleks hetkeks enam korralikult püsti ei seisnud, rääkisin mingit segast juttu niimoodi et minult isegi ei küsitud enam eriti midagi, ühesõnaga see pikk küsitluste protseduur mis tavaliselt on jäi ära. Ilmselt ei olnud ma enam piisavalt võimeline üldse millelegi vastama.
Täna ei ole veel haiglasse saanud, aga sain rääkida nii arsti kui Gilberti endaga. Olukord on rahulik. Gilbert leidis endale juba sõbrad seal, öösel enam kriitilisi momente ei tekkinud. Ja meie auto ei lähe lihtsalt käima! Ootame et tullakse tõmbama, siis saan tema juurde. Ohh need külmad ilmad. Prr.. -25 oli öösel ja ongi korras autoga. Ehhjah. Aga varsti lähen. Mina tunnen ennast väga imelikult. Olen kuidagi kummaliselt rahulik. Imelikult rahulik. Shokiseisund ilmselt.
ühesõnaga siis eile öeldi, et oppidest taastumine on olnud ok. Ajuverejookse ei ole. Gilbertil oli 2 operatsiooni, üks oli see elektroodide ajju paigaldamine, see kestis ca 5 tundi, teine oli eemaldamine ja see kestis ca 2 tundi. See viimane op oli esmaspäeval, 30 jaanuaril.
Teisipäeval 31 jaanuar kirjutati meid haiglast välja. Kuno "naerata ometi" `st rääkis tallinkiga ja pani meile laevapiletid õigeks ajaks, lisaks organiseeris ta meile ka ratastooli millega Gilbert laevale sõidutada (Jumal tänatud et see ratastool oli!).
Jõudsime kajutisse mis oli samuti Tallinki poolt meile võimaldatud. Gilbert vaatas kajutis veidi enda asju ja siis tahtis magama jääda. Mina lugesin raamatut. Umbes 30 minutit peale magama jäämist hakkas Gilbertil hoog. Hoidsin teda ja m õtlesin, et ok, läheb üle. Läkski. Mõne minuti pärast uus hoog. Hoidsin jälle ja palusin et neid hooge enam ei tuleks. Tuli! Andsin talle suhu Soomest kaasa saadud Epistatuse ravimi mis on mõeldud hoogude peatamiseks. Hood ei andnud järele, tulid aina uued. Lõpuks kui nägin et asjad on täielikult kontrolli alt väljas, siis lohistasin krambitava lapse kajutist välja ja läksime abi otsima. Tahtsin helistada lastehaigla Dr. Sanderile et küsida mida ometigi teha. Kajutis levi ei olnud, kajutist väljas ka levi ei olnud, krambitav laps käte vahel. Vedasin ta mingi leti juurde kus oli Tallinki töötaja ja palusin et keegi tuleks appi. Last hoidma kuni ma saan helistada. kartsin hirmsasti ei ta lööb oma värskete haavadega pea kuhugi vastu krambihoogude ajal. Äkki olid minu juures kaks valgetes riietes noormeest, kokapoisid vist? Väga sõbralikud ja toredad, nad hoidsid Gilbertit kahekesi enda vahel püsti. Üks neist andis enda telefoni ja valis mulle isegi arsti numbri. Rääkisin artiga ja andsin asjast lühikokkuvõtte. Mingil imelikul põhjusel ei mäleta ma enam mida rääkisin. Siis ilmus meie juurde veel kaks tallinki töötajat, üks oli vist vanem tüürimees ja teise ametiastet ei mäleta, kuid näod on meeles. Üks neist võttis minult telefoni ja rääkis ise arstiga edasi. teine võttis Gilberti sülle ja viis teise kajutisse kus oli rohkem ruumi. Vahepeal tuli ka keegi reisija ja pakkus enda abi. Oleksime Gilbertile äärepealt 10 mg Diazepami sisse pannud hoogude peatamiseks, aga siis ilmus kuskilt kiirabi arst ja ütles et ei tohiks panna. Ka tema rääkis meie Tallinna raviarstiga. Nad koos siis otsustasid et ei pane, sest see võib tekitada hingamisseisaku ja laeval on elustamine raskendatud.
Noormees Tallinkist kes mu lapse sinna kajutisse kandis tõi meile juua sinna uude kajutisse. Hea magus mahl oli. Kiirabi kutsuti sadamasse vastu. Hood vaibusid peale 50 minutit.
Kui laev oli randunud siis saabus kiirabi, Gilbert tõsteti raamile ja algas sõit lastehaiglasse. Haiglas kontrolliti elutähtsaid näitajaid ja pandi ta intensiivi. Mina selleks hetkeks enam korralikult püsti ei seisnud, rääkisin mingit segast juttu niimoodi et minult isegi ei küsitud enam eriti midagi, ühesõnaga see pikk küsitluste protseduur mis tavaliselt on jäi ära. Ilmselt ei olnud ma enam piisavalt võimeline üldse millelegi vastama.
Täna ei ole veel haiglasse saanud, aga sain rääkida nii arsti kui Gilberti endaga. Olukord on rahulik. Gilbert leidis endale juba sõbrad seal, öösel enam kriitilisi momente ei tekkinud. Ja meie auto ei lähe lihtsalt käima! Ootame et tullakse tõmbama, siis saan tema juurde. Ohh need külmad ilmad. Prr.. -25 oli öösel ja ongi korras autoga. Ehhjah. Aga varsti lähen. Mina tunnen ennast väga imelikult. Olen kuidagi kummaliselt rahulik. Imelikult rahulik. Shokiseisund ilmselt.
Subscribe to:
Posts (Atom)
