Naerata ometi :)

http://www.naerataometi.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=56&Itemid=63&lang=et


Meie haiglaarve korjamiseks :)

Jõuluüllatus :)

Täna oli tõeline jõuluüllatus! Mind kutsuti kooli, et anda üle Loo kooli laste ja õpetajate poolt korjatud heategevuslikud ca 155 eur. Selleks et saaksime muretumalt Soome haiglasse sõita! Ümbrikke vastu võttes vesistasin ja pobisesin tänusõnu. Lihtsalt ei osanud midagi öelda, sõnad on selliste tegude kõrval nii väiksed. Ja piisavalt suuri sõnu selle jaoks ei ole veel keegi suutnud välja mõelda. Igatahes läheme nüüd rahaliselt palju julgema südamega 23 jaanuarile vastu. Gilbert meisterdab tänukaarte. Ma ei oska piisavalt hästi tänada. Jään selliseid tegusid alati südames kandma ja loodan et kunagi, kunagi saame meie aidata kedagi nii nagu on aidatud meid!

Copisin selle enda facebooki lehelt nii nagu suure emotsiooniga kirjutasin.
Südamest, suured- suured tänud!
Vaatasin seda Eestimaa uhkuse saadet hiljuti ja mõtlesin et huvitav kas kõik need inimesed kes on meid nii palju aidanud, kes on olnud toeks, et kas nad mahuksid sinna saali ära üldse?
Head inimesed, suured südamed, hingest tulevad teod.. See kõik on nii ilus. ma ei nutnud täna kurbusest, ma nutsin selle pärast et ma olen nii õnnelik et te kõik olemas olete mu kallid. See on nii suur tunne, näha lähedalt nii palju headust. Ma isegi tunnen et ma ei saa sellest nii palju kirjutada, sõnad tõesti muudavad selle kõik kuidagi väiksemaks kui see tegelikult on. See on tummalt suur kummardus ja tänutunne, see on nii suur tunne. Aitäh, kogu hingest, kõige eest!

Calling on you angels..

Ma ei ole ammu kirjutanud. Viibin mingis kurvameelsuse perioodis. Otsest põhjust vist nagu polegi. Kõik on nii nagu varemgi. 23 jaanuar on meil siis Soome haiglasse minek. Tuleb see lahtise aju uuring, ehk siis ajukoorde tehakse augud, siis pannakse aju külge aparatuur jne. ma täpset tehnoloogiat veel ei tea. Eks ma Soomest kuulen. Vahel tahaks lüüa google otsingusse ja see teema läbi uurida, aga ilmselt tekitan ma sellega endale veel suurema paanika. Kui püüda näha seda eemalt, siis eks neid asju ole ju varemgi tehtud, inimesed on elus ja abi saanud. Kõik on tore, vist? Aga kui tegu on su oma lapsega? Kui see on seesama sinu laps kes sul toas ringi müttab ja sa tead et varsti on ta seal laual ja talle lõigatakse sisuliselt ajukoorde augud.. Ok, ma ei mõtle, ma ei tohi lihtsalt mõelda. Mis seisus ta on sealt opilt tulles? Ei tohi mõelda, peab tegelema muude asjadega.
Pojal on tihti hood jälle, sellised tugevad. Tänagi õpetaja helistas et peale 1 tundi oli tugev hoog ja ta pani mu lapse magama. magas koolis mõned tunnid ja tuli koju.. ja see kõik on nii tavaline. Meie elu. Ütlesin õpetajale et ahahh, aitäh, las tuleb koju. Sest see on sama nagu õpetaja oleks öelnud midagi väga tavalist, ma ei oskagi kõrvutada. Aga selge on see, et kui abi ei saa, siis on selle lapse tulevik keeruline. Aga abi tuleb, lihtsalt natukene on veel vaja oodata. Abi tuleb, nad teevad ta terveks! Ma kuulan päevast-päeva ühte laulu: http://www.youtube.com/watch?v=TaG9SDxwPBg&ob=av2e

Seda laulu. Ma palun kogu hingest, kogu jõuga mis mul on et kõik läheks hästi. Kutsun inglid sind hoidma, kutsun head mõtted sinu peale. Kõik läheb hästi, kõik peab minema hästi.