Madalseis

Praegu tunnen juba mitmendat päeva kui väsinud ma kõigest olen. Ootamisest, lootmisest, teadmatusest, rahalistest muredest. Ma olen nii väsinud. Ma tahaksin minna kuhugi üksi ja nutta, tühjaks nutta selle kõige pärast mis olnud on ja hirmust tuleviku ees.
Ma arvan,et mul on mingi pinge languse periood vist. Et asjad ei ole enam nii hullud kui varem ja nüüd siis tulevad emotsioonid kollitama. Kui mul varem oli tunne,et olen hobuvankri taha seotud ja jooksen kõigest jõust kaasa, keskendusin jooksmisele ja lippasin hing paleaga kaelas, siis praegusel hetkel olen ma ikka seal vankri taga ja nüüd juba lohisen. Vanker ei kihuta enam, aga mina ei jaksa enam ka kõndida seal vankri taga. Ma tean, et see praegune tunne läheb ka mööda, nii nagu paljud teised hetked lähevad mööda. Ma tean et see on praegune hetk milles elan ja see tulebki üle elada ja ongi kõik.
Ma tean ka seda, et alati on kõige raskem elada teadmatuses. Mismoodi kõik asjad minema hakkavad. Kui nad juba lähevad,siis kohandud olukorraga. aga kui sa ei tea pikalt millega peaksid kohanduma, siis on päris raske.
Mitmed emad kellega rääkinud olen ütlevad, et neil on mingi oma osa päevast kus nad lihtsalt nutavad. Nutavad selleks, et peale nutmist jälle inimene olla. Mul pole neid vabu nutmise hetki ammu olnud. Ikka lastega koos ja ei sa ju nende ees. Olen ehk viimastel päevadel närvilisem olnud, aga väliselt on loodetavasti enam-vähem talutav minu olek :)
Käisin eile poes otsimas toiduaineid mida saaks seal dieedis veel kasutada. Näiteks majoneesi kus poleks suhkurt sees. Ma ei leidnudki. Aga selline peaks olemas olema küll. Igatahes kohtusin vana töökaaslasega sealsamas majoneesi leti ääres. Ta hakkas küsima ja mina hakkasin rääkima ja kõiki neid asju sõnadesse pannes ja valjuhääldes välja öeldes oli veel hirmsam olla. No ei saa rahulikult rääkida, hing nutab.
Nii palju kergem on olla olles kusagil eemal, nii et ei mõtleks, tegeledes millegi rõõmsaga. Kasvõi perega mereääres olles. Kogu aeg on soov minna kuhugi ära, perega eemale, minema. Põgeneda. Justkui murede eest saaks põgeneda. Eks see on selline petlik tunne. Aga korraks on tõesti kergem ja annab jõudu.
Ohh, no mis ma ikka virisen, eksole. Elu on nii nagu ta on ja ma ei oska seda muuta. Ma soovin et mu laps saaks terveks ja ma soovin et soovid täituksid!

PS. Eile oli üks imeline juhus veel!
Käisime perega ühe äia tuttava juures korraks. Meie juurde tuli üks väga meeldiv umbes 20 aastane noormees. Vestles meiega kenasti, naeratas pidevalt. Nägu oli veidi nagu vormist väljas kui nii võib öelda, noh, teistmoodi :) Aga üldmulje väga armas ja tore!
Mees pärast autos ütles, et kui tema isaga kaasas käis nende inimeste põldu kündmas, siis oli see poiss olnud umbes 6-7 aastane. Ta oli istunud ainult toolis. Ta ei rääkinud, ta ei kõndinud. Lihtsalt istus. Mees ei teadnud ka mis haigust too poiss põdes ja me ei hakanud ka uurima.
Aga nüüd! Ta rääkis, naeris, kõndis. Peale väikese näo moondumise ei reetnud miski kunagist rasket olukorda! IMED ON OLEMAS!

Ta oskab jälle lugeda, kirjutada, arvutada :)

Eile oli peres rõõmupäev! Mu laps oskas jälle arvutada, ilusasti peast ütles vastuseid. Kirjutas korralikult, mõned tugeva-nõrga hääliku vead ainult. Ja luges ka kenasti!!!
Ma olin nagu rõõmupall ja mu laps samuti :) Poeg ütles,et tal on uskumatult hea olla. Mul oli seda rõõm kuulda, samas pani mõtlema, et kuidas ta siis tavaliselt ennast tunneb?
Nagu olen korduvalt näinud, siis aju tõepoolest taastub. Aga mõtlen ka sellele, et kui kaua see aju suudab niimoodi pingele vastu panna?
Igatahes kui kõik jääks nii nagu praegu, siis ei tohiks tal koolis õppimisega probleeme tulla. Samas jah, ma ju tean et ei jää nii.. pidevalt kepsleb see õpivõime üles-alla. Kas tuleb ometi pääsetee? Ma näen et kõik ei ole veel kadunud,lootust on. Aga kui midagi ei muutu, siis kauaks kõik korda jääb?

Erilise lapse kasvatamine, õpetamine, arendamine jne.

Ma olen nii palju sellele teemale mõelnud. Lapse kasvatamine on üldse üks väga vastutusrikas tegevus. Kõik millele lapsepõlves aluse paned läheb temaga tulevikku kaasa. Lapsepõlv ongi see aeg mis jätab kõige tugevamad mälestused ja jooned inimese käitumisse. Need tavalised lapsed, st terved lapsed, nende puhul saab lähtuda mingitestki keskmistest normatiividest. Ok, loomulikult on oluline lapse eripära, kuid mingites piirides on ikkagi enam-vähem areng paika pandud. Aga kui su laps on teistsugune, nagu minul näiteks. Mu lapsel on epilepsia. Siis kuidas ma peaksin tedama mis tema peas toimub ja kust ma pean teadma mida ma üldse võin, või siis ei või temalt nõuda?
Meenub aeg vahetult peale diagnoosi ja rohtude saamist. Laps oli just läinud esimesse klassi. Luges, mitte just väga hästi, aga siiski luges. Arvutas 10 piires ka keskmise kiirusega. Üsna keskmine ma arvan oma tasemelt. Ja siis äkki. Mitte midagi enam ei oska. Kurtsin muret arstile ja tema ütles mulle vaid seda, et rohtudest see küll olla ei tohiks. Ja oligi kõik. Olime oma mures üksi. Nutsime palju õhtuid jutti. Laps laua taga, mina tema kõrval. Tema nutab, et ei oska, mina nutan tema kõrval, et aga KUIDAS sa ei oska? Sa ju varem oskasid, miks sa enam ei oska? Ja kuidas sa tead mida mõelda,kuidas mõelda. Mida nõuda? Kui arst ütleb, et rohtudest pole ja rohkem mitte midagi ja samas koolis ju pead järele jõudma teistele. Tohutu- tohutu stress. Kooli poolt ka loomulikult surve. Teie laps ei oska, teie laps ei saa jne. Mulle helistas ka kooli psühholoog ja ütles, et tema arvab, et minu lapsel on aspergeri sündroom. No nii, mis edasi?
Lõpuks läbi tuttava, kelle laps on samuti epileptik sain teada, et tuleks minna psühhiaatrile kooli jaoks arengu testi tegema. Ei koolist ega arsti juurest ei suunatud meid tol ajal kuhugi. Eks see on see asi, et tore on kui leidub keegi kes aidata oskab infoga, kuid sellist inimest ei pruugi leiduda. Ja üleüldse on mul siiani tunne,et info haiguste, rohtude, abivõimaluste jne kohta on nagu suur saladus. Kui sa ikka otse kindlat asja küsida ei oska, siis sa mingit infot ei saa ka. Teised samasugused vaid jagavad lahkelt infot.
Käisime testil, vaimne võimekus normi alumisel piiril, aga siiski õppimine näidustatud tavakoolis, tavaprogrammi alusel ja vajadusel parandusõppe tunnid.
Nii me siis oleme need mõned kooliaastad seal tavakoolis, tavaprogrammi alusel läbi vedanud. Viimasel aastal oli ka matemaatika juba eraldi õpetaja juures. Aga no programmi mu laps täita ei suutnud ikkagi ja veelenam seepärast,et varakevadest hakkasid ju need suured hood ja viimasel veerandil ta üldse kooli enam ei jõudnudki.
Ja varsti hakkab jälle kool. Ma tunnen juba praegu kuidas mul stress kasvab seetõttu. Oleks see vaid nii,et kõik on kusagil kõrgemalt poolt paika pandud, et ka õpetajad teaksid kuidas selliste eriliste lastega käituda ja eelkõige suhtumine muutuks. Siiani olen küll tundnud väga teravalt et me oleme seal koolis nagu ristiks kaelas, nagu me segame neid õpetajaid ja sunnime neid tegelema millegagi mis on normist väljaspool. Jah, ilmselt on see mõistusega võttes loomulik, minu laps nõuab eraldi lähenemist asjadele. Õpetaja ei saa planeerida selleks päevaks 5 lehte töövihikust ja olla kindel et see materjal saabki omandatud heal tasemel. Samas lihtsustatud õppekava peaks ju olema mingi paindlikkus ja kui õpetaja õpetab sel tunnil niikuinii ainult minu last, siis kas on nii raske see õpetamine?
Ma olen mõelnud,et täiesti võimalik et ma nõuan liiga palju. Aga ta on minu laps ja kui mina ka ei nõua tema jaoks ja tema eest, siis kes üldse nõuab?
Ammu juba taheti mu laps erikooli ära saata. Õpetaja ütles lausa, et pidin olema vastutustundetu lapsevanem, et ma seda ei tee. Ning seda ka, et mõelge, majanduslikult oleks see teile ju väga kasulik, te ei pea nädala sees lapsele sööki ostma..
Ma olen mõelnud erikoolide teemale. Ma olen kuulnud palju positiivset erikoolide kohta,seal on head ja mõistvad inimesed, lastega tegeletakse, ollakse sõbralikud jne. Kõik on ilus! Aga reaalselt tähendab see ka seda, et mu laps on iga nädal e-r kodust ära. Õpib kusagil perest kaugel. Kuidas ma saan lasta ta niimoodi eemale? Mu süda ei ole selle mõttega rahul.
Viimasel ajal otsustangi palju just südame ja sisetunde järgi. Ma ei tea kas see on õige või vale. Ma loodan, et see on mu lapse jaoks parim.
Ja see teema ka, et kui palju siis võib nõuda eriliselt lapselt. Üldiselt on nii, et ega keegi ei ütle, ega saagi vist öelda mis lapse peas toimub. Mida ta täpselt suudab ja mida ei suuda. Mu süda ütleb mulle, et nõua pigem rohkem kui vähem. Harjuta laps pingutama ja mitte alla andma ning haigust põhjuseks tooma. paljud mu tuttavad on öelnud, et ta on ju haige, tal on raske. Mis sa sunnid teda õppima ja lugema. Aga kui ma ei sunniks, siis polekski tal isegi vajadust pingutada ja mõelda. Samas lapsepõlv ei kesta igavesti ja tulevikus võib ta teha kibedaid etteheiteid seepärast, et teda pole sunnitud. Ja teisest küljest jällegi, võib-olla teen talle tõesti liiga? Ohh,kui ma vaid teaks kuidas on õige käituda. Kas teen õigesti kooli suhtes keskendudes oma lapsele? Kas teen õigesti kui nõuan temalt pingutusi koolitöödes?
Olen viimasel ajal puutunud kokku ka vanematega kes panevadki oma lapse erikooli õppima. Ma saan neist aru, aga mu süda ütleb mulle et minu lapse jaoks on see nii vale. Vähemalt praegu on vale. Kas olen egoist kuulates oma südant?