Tuesday, June 21, 2011

Seekord mitte nii positiivselt.

Mul käis täna hea sõbranna külas. Rääkisime, küsis et mis mu lapsest tulevikus saab. Et kooliga ja.. no rääkisin. Suure tõenäosusega erikool, sest see viimane aprilli laks oli laastav tema jaoks. Igas mõttes vaimselt. Keha on 11 aastase oma, mõistus sellest päris kaugel kahjuks. Jah, nii on. EHK ta veel taastub. Jah, ma väga loodan. Palun hinges et see Soomes käik muudaks midagi paremaks. Siiani on ta ikka taastunud vaimselt sügiseks, aga sel aastal olid jälle nii kohutavalt pikad hood. Kokkuvõtteks ega ma ei tea mis tegelikult üldse toimub. Lisaks ka algav puberteet annab märku, pidevad vaidlused. Ei taha enam kuuletuda üldse. Ei saa aru miks ta ei või midagi võtta kui ta TAHAB. Jah, on küll teise lapse ratas, aga tema ju tahab sellega sõita. Läheb ja võtab ja kõik.. Kurb. Käitumishäired. Aga no mida sa üldse ootad kui inimese aju on olnud tundide viisi krampides??? Kes suudaks jääda tavapärase mõtlemise tasemele? Hea et ta mul veel üldse olemas on, rääkida oskab jne. Ja ometi on mul nii tuliselt kahju et ta pole enam see kes oli. MIKS???? PALUN et ta taastuks, palun.. ohh palun et Soomest tuleks nüüd ometi abi!
Mind ennast on täna nagu kistud mingisse virrvarri selle mõtlemise tulemusena. Noh, eks ma ju tean kogu aeg kuidas tegelikult asjad on. Aga olen ennast nii osavalt ära petnud. Lihtsalt võtsin ja lükkasin kõrvale kõik mõtted haigusest ja muredest. ma ei saa ju niikuinii mitte midagi muuta. Muretsemine ei anna mitte midagi. Ja ohh kui hea oli elada õnnelikuna NORMAALSET elu. ma otsustasin et kuna täna mul onn niikunii pea mõtteid täis, siis olgu nii. Aga homme, homme ma ei mõtle enam. Igal päeval mil suudan vaadata üle neist muredest on nii suur väärtus. Väärtus mulle endale ja väärtus tervele perele. Ma täiesti teadlikult unistan, selleks et tänane päev oleks hea. Näiteks see pulmade asi. Meid on väga palju pulmadega aidatud. Tehtud kingitusi laua, lillede, meigi jne näol. Tänu neile inimestele tulevad asjad nii ilusad nagu nad tulevad. Aitäh! lisaks tulevad niikuinii osad külalised ümbriku kinkidega. Mitte et ma seda ootaks, aga nii on see alati olnud, ega ma tean ise ka et tühja käega on nadi külla minna :) See selleks.. Oi kuidas mulle ei meeldi raha teema tegelikult. Aga no ühesõnaga otsustasime mehega et vot nende ümbrikute eest läheme me perega reisile. Ei maksa võlgasid, ei lähe haiglasse selle eest. pakime lapsed autosse ja sõidame nii kaugele kui kannatab. Eks ma põen muidugi selle pärast. Justkui mis õigusega me reisile läheme? Endal on nii ja naa seis.. eks meile ole seda juba öeldud ka. Aga vot, läheme. terve perega, ära siit murede juurest. Eemale pisaratest. Natukeseks ajakski. Terve perega, eemale kõigest argisest mis lämmatab. Ma olen nii palju tuulanud internetis ja otsinud kauneid paiku kuhu minna. Vaadanud ja unistanud kuidas oleks SEAL olla.. Suured plaanid, suured unistused :) Õde juba noomis natukene, et ära unista nii palju, et võid valusalt pettuda. Aga ok, väga tõenäoliselt ei lähegi kõik nii nagu olen mõelnud, kuid neid hetki unistades ei saa enam keegi võtta. Need hetked on andnud jõudu. Ma olen lausa mõelnud, et äkki peakski vahel profülaktikaks unistama ebareaalseid unistusi. Nii mõnus on panna silmad kinni ja näha imeilusaid pilte. Suu kisub vägisi naerule :) Jumal tänatud et ma tulin blogi kirjutama. Nüüd olen jälle hopsti unistuste lainel tagasi. Uskumatult kiirelt läks :)
Tegelikult tahtsin kirjutada selle pärast, et kui mõni samas seisus inimene loeb, et ta siis teaks, et tegelikult ei käi nipsuga see muredest välja tulek. Tagasilangused on siinsamas õla taga ootel. Reaalsus on valus, oi valus.. Aga metsa küll, no ei pea mõtlema kogu aeg asjadele nii nagu nad on! Vot mõtlen nii nagu tahan et oleks! Nii on palju kergem elada. Ja kui nii on vale, siis olgu vale. Kui kunagi kahetsen, no siis kahetsen. Aga TÄNA kavatsen olla õnnelik! :)

Saturday, June 4, 2011

Haigekassa rahastab uuringuid Soomes.

Nii vastus on käes, et haigekassa rahastab Soomes uuringuid. Ainult aeg on veel lahtine millal uuringud toimuma hakkavad. ma olen nii õnnelik ja lootus abi saada on suur. Pojal neid suuri hooge pole enam olnud peale rohu vahetamist, ÕNNEKS. Aga samas see aprillis toimunu on ta ajuga ikka omajagu tööd ära teinud. Nagu väike laps suure lapse kehas. Ja mina olen kannatamatu ja ootan muudkui vanusele sobilikku käitumist. Võimalik et see on vale, aga samas on selliste muutuste sees raske leida seda õiget joont. Raske on see kui sa ei tea täpselt mida oodata ja mida loota. Sestap ma pigem ootan alati natukene rohkem, loota vähem oleks palju kehvem minuarust.
Ma olen ka väga õnnelik et mina ise suudan nüüd palju rohkem elu nautida. Läbi selle on ka lastel palju parem elu. Vanematest sõltub ikka väga palju. Ma vahel taban ennast mõttelt et kas mul on õigus rõõmustada ja olla õnnelik kui lapse seis on selline nagu ta on. Et kui su lähedane on haige, siis kas sul on õigust seal kõrval naerda ja haigusest mitte välja teha? Aga ma tean ja ma näen, et haigus ise kaob päevadeks rõõmustades. Sa ei mõtle sellele, sa oled siiralt õnnelik selle päeva üle mis sul on. Ela päev korraga ja ära mõtle halbadele asjadele, nüüd lõpuks olen ma selle ära õppinud. Ma näen et see aasta mis ma keskendusin muretsemisele ja nutsin tihti, siis ei muutunud midagi paremaks. Loomulikult on põhjuseid olnud küllaga muredeks, aga ka rõõmudeks oli tegelikult põhjust, kuid olin muredega niivõrd hõivatud et ma isegi ei märganud neid rõõme enam tihtipeale. Raisatud aasta kokkuvõttes. Ehkki õpetlik ma usun. Küllap ka siit postitusest kumab läbi nagu vabandus õnne tundmise eest. Vabandus selle eest et tunned rõõmu sel ajal kui on lapse tervisega halvasti. Aga õnn ja rõõm on just see mis annab su päevadele värvi ja teeb inimesed su ümber õnnelikuks. Kui sa enam üksi jäädes ei nuta, vaid naeratad omaette, see on nii suur asi. Me keegi ei saa teha rohkem kui muuta ennast ja läbi iseenda ka teisi õnnelikuks. Kui me armastame, siis tunnevad seda armastust ka teised, kui me naeratame, siis naeratatakse meile vastu. Vahel märkamatult, aga naeratus ravib hinge ja teeb just selle päeva paremaks mis meile hetkel antud on. Midagi ei saa muuta jõuga ja sundides, aga kui saabub äratundmine, mõistmine siis muutud sa juba iseenesest.
Me lükkasime kõik oma elu ja plaanid selle haiguse teelt kõrvale, me ainult ootasime et midagi muutuks ja läheks paremaks. Me ei julenud elada, sest me ootasime päevast päeva seda mis see haigus edasi teeb. See haigus oli meie elu.
Nüüd hakkasime elama oma elu jälle, tegema oma plaane. Mul on suur rõõm teatada, et juba 15 juuli on lõpuks meie pulmad :). Kaua edasi lükatud, sest kuidas sa abiellud ja pidutsed kui laps haige. Aga nüüd, nüüd on kõigepealt meie pere ja siis alles kuskil see haigus. me arvestame sellega, aga me ei ela enam selle haiguse järgi. ja lõpuks nüüd siis hakkab ka see haiguse asi lahenema läbi Soome. Me usume, me loodame, me armastame. Elu on selline millisena sa teda näed. Ma näen imelist elu!