Artikkel.. hädasti oleks vaja paremaid diagnoosimise võimalusi meie Eesti lastele!!

http://www.pealinn.ee/index.php?pid=120&lang=5&nid=12318" Artikkel.. meie oleme ka seal artiklis. Hädasti oleks vaja, et võimalused raviks ja diagnoosimiseks oleks ka meie kodumaal paremad. Toetan igati arstide püüdu paremate ravivõimaluste tekitamiseks.

Aasta ja 5 kuud hiljem..

Jah, ma ei ole tõesti ammu kirjutanud :) Miks? Ilmselt on olnud lihtsalt liiga valus tagasi vaadata. Sest tõesti, seda kogemust mis oli, ei sooviks kohe mitte kellelegi maamunal.. Nojah, seda õnnelikku lõppu sooviks muidugi kõigile kellel on mured. Aga lihtsalt kiiremini, valutumalt jne. Aga kuidas meil siis elukene veerenud on? No Gilbertile peale vaadates ei saa vast keegi enam üldse aru, et midagi SELLIST selle poisi elus üldse kunagi olnud on. Igati asjalik 13 aastane. Iseseisev, tegus, hmm.. iseloomuga (noh, normaalne teismeline). Koolis läks tal väga hästi, lõpetas küll 3 klassi alles, aga teda hinnati teistega igati võrdselt, keegi ei teinud enam hinnaalandusi. Ja hinded - Hurraa.. 4-5 :) Super, eksole. Ja see poiss ei osanud 1,5 aastat tagasi enam praktiliselt lugeda ega kirjutada. Veel 2 aastat ja natukene vähem aega tagasi oli ta põhimõtteliselt maha kantud, ehk siis laps keda ei saanud aidata ja kes oli määratud hääbumisele. Oi, kui te teda praegu näeksite :))No ma arvan, et see on postitusest lausa näha kui õnnelik nägu mul peas on :) Ja sporti teeb ka väga hästi. Eesti sisestelt võistlustelt on mitmevõistlusest päris mitmeid karikaid koju toonud. Pandi isegi vanemate poistega võistlema, selleks et tal säiliks võistlusmoment. No nüüd muudkui kiitlen, eksole.. aga eks see kiitlemine vist ongi ilusatele lõppudele kohale. And so they lived happily ever after.. Mina ise? Mina elan tegelikult siiani päev korraga. Nii on kuidagi lihtsam. Ei saa muretseda homse eest, ei saa muuta seda mis on juba ära olnud. Saab elada ainult tänast päeva. Ja täna paistab päike ja elu on elamist väärt! :) Lõpetasin tugiisiku koolituse, nii et nüüd olen paberitega tugiisik. Läksin tööle haiglasse (nüüd juba 8 kuud), ehk siis muutsin täielikult ametit ja eriala ja kõike sellega seonduvat. Eks igal pool haiglates on nii palju viibitud, et patsiendi (lähedase) seisukohalt on juba palju nähtud. Nüüd läksin sinna ametisse - andma. Andma naeratusi, häid sõnu ja õlalepatsutusi. Tean ju ise kui tähtsad on väiksed naeratused ja lootust toovad sõnad raskes olukorras. Kohati aitavad just need väikesed asjad edasi hingata ja püsti tõusta. Ja seda ma tahan siin blogis ka öelda, et ehkki me oleme ehk enda meelest väikesed, tavalised inimesed, keda ehk tähelegi ei panda, siis tegelikult me suudame küll. Me suudame olla kellelegi õlekõrreks kust hoida, kui inimesel on raske. Me suudame naeratada ka võõrastele ja öelda teineteisele häid sõnu. Teate, vahel on vaja nii tohutult vähe selleks, et aidata kedagi nii meeletult palju. Mina usun naeratustesse. :) Sügisest lähen õppima ka, meditsiini loomulikult :) - 3,5 aastat.. :) Natukene naljakas tunne on, aga ma sain sisse ja patsiendid hoiavad mind ka. Küllap siis sobin haiglasse tööle :) Selline on siis meie elu 1a ja 5 kuud hiljem.. uskumatu, see kõik oligi juba päris ammu. Aga ausalt, kõik on jätnud oma jäljed. Võib isegi ju olla, et positiivsed jäljed praeguseks hetkeks. Elu ja tervisega kõigest välja tuldud, eluga edasi mindud.. Seega, IMED on olemas. Tuleb uskuda, tuleb loota, isegi siis tuleb edasi loota kui enam üldse valgust ei paista, sest IMED, need võivad juhtuda meist igaühega :) Vaatasin huvi pärast selle blogi statistikat. Tänase päeva seisuga on seda blogi kokku loetud 61580 korda, sellest eelmisel kuul 393 korda.. Vot siis mis võib välja tulla ühest meeleheitehoos alustatud kirjatükist :) Number on äärmiselt üllatav ja ka see, et ikka veel loetakse. Küllap ehk siis on sellet blogist kellelegi abi! Ja kui on neid, keda see aitab edasi minna, siis on see blogi siin täiesti omal kohal :) Hoian teid südames ja mõtlen tihti tänutundega. Ma ei suuda iialgi tasuda kõigile neile kes hoidsid meid kui me seda hoidmist väga vajasime. Aga mulle väga meeldib film "Pay it forward", selle filmi mõte.. Kui sulle on elus tehtud head, siis tee seda head teistele edasi. Anna seda headust mis sulle on antud, headus sellest ei vähene. Oehh, muutun alati nii emotsionaalseks seda blogi kirjutades, eks on muidugi põhjust ka. Nii palju tundeid, nii palju valu ja nii palju rõõmu.. Ma ei ütle, et see siin on viimane kirjatükk. Aga võib-olla on ka, sest selle haigusega on ühelpool. See on selle haiguse lõpp! Aga ahjaa, tegelikult, ravimid ei ole veel päris maas. Neid me vähendame vägagi tasa ja targu. Peal on veel Apydani nimeline ravim. Hommikul 300 mg ja õhtul 600. Kuigi kui võrrelda sellega mida ta varem tarbima pidi.. nagu polekski midagi. Vot, kui ravimitega tuleb ka lõpp, siis tuleb viimane kirjatükk :) Seniks, usume imedesse ja naeratame! :)