2 kuud peale operatsiooni.

Ei ole ammu kirjutanud. Nüüd on möödas 2 kuud ja nädal operatsioonist. Väga positiivne on see, et mitte ühtegi epilepsia hoogu ei ole olnud! Mitte ühtegi ja ma olen kindel et neid enam ei tule ka! Vaikselt vähendame ravimeid. 1 kuu peale oppi võtsime maha Rivotrili 0,5 mg hommikusest annusest, 2 kuud peale operatsiooni võtsime maha teise 0,5 mg õhtusest annusest. Nüüd siis juuni alguses võtame maha veel 0,5 mg sama ravimit, aga ma ei teagi nüüd kas hommikusest või õhtusest ravimist. Eks helistan arstile ja küsin. 05,06 läheme EEg`d tegema. Arst hoiatas et suure tõenäosusega näitab veel mingeid epilepsia laineid, need ei kao nii kiiresti. Ravimeid tuleb ka väga ettevaatlikult maha võtta, eriti veel seepärast et mu pojal on peal tõeline kangete ravimite kompott. Kui toimida rutakalt, siis võib juba ravimite vähendamine hooge esile kutsuda. Õppimine läheb nii ja naa. oskab kll rohkem kui varem, aga no päris lahti see mõtlemine veel ei ole. Eks tuleb anda aega. Aga mis sellest koolist ikkagi saab seda ma küll ei tea. Tean seda et mul on sisuliselt augustini aega saada oma laps võimalikult heale tasemele edasisteks õpinguteks. Sellest siis sõltub mis tasemel ta edasi minna saab. Tunnen meeletut vastutust kogu lapse tuleviku ees. Justkui oleks see kõik ainult minu tarkuse, töö, kannatlikkuse taga kuhu ta lõpuks jõuab. Eks ta nii ongi tegelikult vist. Aga probleem on see, et ma ei ole õppinud ei meditsiini ega ka pedagoogikat. Ma võin teha vigu. Küsin pidevalt nõu nii õpetajate kui arstide käest, aga tundub et ka nemad ei tea. Olukord on ka neile võõras, neil ei ole kogemusi selliste lastega. Aga mis siis saab? Nii ma siin mässangi oma sisetundest ja mõistusest lähtuvalt. Mis sellest välja tuleb? Ma ei tea, keegi vist ei tea? Nagu kooli direktor ütles, siis selle lapse puhul ei ole välistatud ei madalama tasemega erikool ega ka ülikool. Keegi ei tea. Midagi ei ole võimalik ette ennustada, isegi sügisest kooli või klassi mitte. Tegelikult on nii naljakas et elu nimoodi keerab ennast. Olen alati olnud plaanide inimene. Mul on elus alati olemas plaan ja varuplaan. Ja nüüd juba nii pikalt on elu olnud täiesti kaootiline just selle haiguse kohapealt ( kasvõi näiteks see, et kord on kasvaja, siis ei ole ja siis jälle on!??). Üks hea ütlemine on, et sel ajal kui inimene plaane teeb, Jumal naerab.. Eks ta ole jah. Mõnes mõttes on hea ka see plaanivaba elu ehk. See muudab avatuks kõigele. See ei välista midagi plaanivälist. Tuleb õppida nii elama, mis muud! Mina ise hakkan ka juba jalule saama. Pean tunnistama et ma ei pidanud enda puhul võimalikuks seda seisundit kuhu langesin. Alati olen olnud tegutseja, alati! Ja siis äkki... päevade kaupa voodis pikali, kardinad ees. Sõnagi rääkida ei taha, silmi lahti hoida ei taha, ei jaksa. Olemaski olla ei taha. Tunne et olen täiesti tühi, mitte midagi ei ole alles. paned silmad kinni siis näed kuidas sinu elutut keha kannab keegi kätel. Ja see häiriv pilt pidevalt silmade ees. Ma tõesti mõtlesin et see on kõik, see on allaandmine. Väga ehmatav tunne, sest tegelikult on ju nii palju põhjuseid miks elada. Armastan elu, armastan lapsi ja meest, loodust. Armastan. Aga siis oli kõigest kuidagi nii ükskõik ja enam ei jaksanud. Küllap see kogemus oli vajalik millekski mida ma hetkel veel ei mõista. Aga ma tean et ei taha sinna enam tagasi vajuda. Tahan elada, tahan olla hea ema ja naine. Tahan et pere oleks õnnelik, et lapsed oleksid õnnelikud ja terved. Mu Gilbertil tuleb varsti sünnipäev :) Hakkan mõtlema hoopis sellele. Ta saab 12 aastaseks. Praegu on tema aasta- draakon. See loom andis talle elu ja tegi ta terveks. Kallis Jumal. Palun ära lase mul olla ülekohtune oma laste vastu ja eriti Gilberti vastu püüdes teda taastada kooliks ja õpinguteks. Anna mulle mõistust ja kannatlikkust et suudaksin tabada ära piiri kus ta tõesti enam ei oska ega suuda õppida ja samas et ma ei oleks liiga leebe nii et tal jääbki võimalik parim saavutamata. Hoia meie armastust, meie tervist ja naeru meie peres. Anna meile tuge et tõuseksime taas jalule et suudaksime toetada ka teisi. Ja kallis Jumal, tead, see on nüüd egoistlik soov vist jah. Aga PALUN aita leida võimalus ja vahendid et saaksime kõik koos terve perega minna reisile mägedesse, ma muudkui unistan ja unistan :) Kõige parem oleks vahemere äärde.. OHh :). Ma tean et see on üle meie võimete hüppamine. Selles suhtes et maksud on makstud ja toit laual. Aga vähemalt hetkel ei saa mingi kõrge palga peale mõelda ka, sest pojaga ju lahtine veel kõik. Ja pealegi tunnen vajadust tegeleda hoopis sellega et teistele toeks olla ja see ei too leibagi lauale. See selleks. Aga ühesõnaga, mees kinkis mulle lotopiletid. :) Sellist asja pole ilus paluda jah, aga no nii väga kangesti tahaks sinna reisile minna. Juba 8 aastat muudkui unistan sellest :)Ja aitäh et oled meid hoidnud ja armastanud. Ps. ma kustutasin ühe eelneva postituse ära juba nädalaid tagasi. Seal oli kirjas see et peale ajuoppi näeb inimene nägemusi. Igasuguseid ebareaalseid kujusid ja tegelasi. Aga pean vajalikuks sellest lühidalt kirjutada, et see on üsna tavapärane ja peaks kaduma umbes 2 kuu jooksul. Kõike ilusat kõigile kallitele inimestele! * ma tunnen kuidas unistamine annab jõudu kuidagi nii palju ja tõstab suunurgad üles. Piisab vaid natukesest unistamisest sellest mida hing nii väga tahab et päev oleks palju ilusam :)