Palusin vallast et kas nad äkki saaksid saata mind tugiisiku koolitusele, et no siis on mul rohkem teadmisi kuidas teisi aidata. Esialgu sain eitava vastuse, sest sinna koolitusele minek tähendaks seda et peaksin koheselt ka endale nö. hoolealuse võtma kelle tugiisikuks ma hakkan täie südame ja jõuga. Arusaadavatel põhjustel ei oleks ma hetkel kellelegi nii kindel tugi et minule võiks 100% loota.
Aga siis :) Siis saabus IME! Üks inimene vallast helistas mulle ja ütles et tema oli seal teistega ikka rääkinud, et peaks mu saatma sinna koolitusele. Et hetkel oleks see mulle nagu natukene ravi eest ja hiljem võiksin ma oma kogemustega tõepoolest olla kellelegi hea tugiisik :) HOMME lähen! Ma nii ootan! Ka aidata on vaja osata!
Ps. mulle meenus täna just et vallast räägiti meiega ka kunagi tugiisikust. Tookord suhtusin üsna valuliselt, sest ausõna, mul oli vaja laps terveks saada, mul oli seda abi vaja, mis ma selle tugiisikuga veel peale hakkan? Noh, viisin ühesõnaga teema viisakalt mujale. Tookord oli selline tunne et mina saan hakkama ja mu laps saab hakkama, saaks vaid vajalikku ravi! Tegelikult aga jõuvarud tühjenevad ajaga. Äkki oleks olnud midagi teistmoodi? meie puhul ma isegi väga ei usu, sest meie probleem oli lapse tervises. Kuid samas selline tugi kes teab ja mõistab ja kellel on aega Sinu jaoks? Eks ma homme kuulen. Koolitus iseenesest on pikaajaline, aga seda huvitavam :)
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment