Täna on neljas päev kui iga päev on hood olnud.
Esmaspäeval oli mul veel väga tubli laps, tegime matemaatika ülesandeid 3 klassi tavaprogrammi järgi. Näitasin ette kuidas vastavat tüüpi ülesannet lahendada tuleks ja poiss tegi järgi kõik kenasti. Ikka mitmeid lehti töövihikust. Eesti keeles sama lugu, kõik kena ja tore.
Tuli teisipäev. Ja enam ei osanud, ei saanud aru mis numbritest mida tuleks ära võtta või kuhu midagi vaja panna on. Kõik. Kolmapäeval ka mitte midagi. Neljapäeval peale õppimist ma murdusin ja nutsin tunde. Lihtsalt ei suutnud, mul oli nii kohutavalt kahju lapsest, endast, meie perest, sellest et midagi ei tea. Peas vasardamas jällegi MIKS, MIKS,MIKS.. MILLE EEST????
12. okt kutsus klassijuhataja kooli komisjoni kes peaks määrama mu lapsele õppeprogrammi mille järgi õppida. Ma ei kujuta ette mismoodi see toimuma hakkab, mis üldse toimuma hakkab? Kui tal on head ajad, siis läheb tal ainult natukene rohkem aega kui teistel. Ja kui tal on halvad ajad, no siis ei lähe üldse mitte midagi. Mismoodi teha sellisele lapsele programmi?
Rääkisin arstiga täna,ta soovitas tõsta Apydani kogust hommikul 900 mg peale. Ahjaa, vot nüüd jäi kirjutamata. Mu pojal on köha veidike ja arst arvas, et hood tulid sellest, et vähimgi viirus pidi kohe epilepsia kontrolli alt välja ajama. Huvitav et ma polnud varem märganud seost! Tagantjärele väga loogiline. Kuna mu lapsel on alati olnud raskeimad ajad just veebruar kuni aprill ( sel aastal küll ka mai ja juuni),siis need ongi need kõige suuremad viiruste ajad ju. Ehk tõesti ongi nii?
Ühesõnaga, täna ma loodan, et hood kaovad kohe kui köhast lahti saanud oleme! Kui hood ei kao, siis tean juba ette et jälle nutan ja paraku ei ole ma piisavalt tugev et mitte nutta.
Vahel tundub see elu nii hirmus, kõik need mured vajutavad vastu maad ja tunnen kuidas ma enam lihtsalt ei jaksa. No ei jaksa, pole enam kusagilt seda jõudu võtta. Millal op tuleb, ei tea. Kuna suure tõenäosusega op ikkagi tuleb, siis tööle pole mõtet minna kui kohe varsti jälle ära pikaks jääda tuleb. Aga raha? Aga võlad? Ok, mees sai õnneks ühe lisa tööotsa. See pidev mure kooliga. No ei taha ma teda siit kodukoolist ära lasta, ei taha. Liiga väike on ta selleks, laps peab saama kodus elada. Samas jälle pidev õpetaja jutt kuidas ta ikka ei oska ja ei saa jne. Oi milline peavalu! Mulle tundub, et peamine põhjus koolis on õpetaja suhtumine. Kui sa ikka ei taha haiget last õpetada, no siis ei taha, kes saab sundida? Ja kui saabki sundida, siis mis tulemused sel on? Ahh. Milleks? Kas mõni asi ei võiks lihtsalt lihtne olla?
Vot, kõigele sellele mõeldes hakkab lapsest ja endast nii kahju. No milleks see triangel? Millal see ometi lõpeb? Millal? Kui kaua veel on vaja kannatada?
Aga täna, täna ma mõtlen, et loomulikult me oleme tugevad. Loomulikult, see on meie laps! Ta on igatahes väärt et kasvõi nuttes vastu pidada. Ta on väärt et koolis tema eest võidelda. Justnimelt võitlus see ongi kahjuks.. õpetajaga? .. või kogu süsteemiga? ..
Ma teen kõike mida vaja oma laste nimel, ma teen, sest ma olen ema. Ma kannatan kõik välja, kõige kiuste mis elu meie teele toonud on. Aga me ei anna alla, kuuled, elu. Me ei anna alla, sest vaatamata sellele, et me oleme vahel väga nõrgad, siis samas me oleme ka väga tugevad nende nimel keda armastame.
Me ei anna alla, me lihtsalt ei anna alla, me oleme tugevad!!!...
Aga annaks Jumal,et mitte keegi ei peaks selliseid asju üle elama, mitte keegi..
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Pai ja kalli Sulle ja pojale... Elan väga kaasa ja käin siin tihti vaatamas, et kas on uudiseid. Pidage vastu!
ReplyDeleteAnne V.
Võib-olla on tõesti õpetajas asi, aga äkki oled omale lihtsalt "süüdlase" leidnud? Olen ise õpetaja ja tean kui raske on klassis õpetada last, kes teistest kõvasti maha jäänud ja midagi ei saa aru. Sellise lapse arvelt kannatab kogu ülejäänud klass. Kas õpetajaga sõdimise asemel ei võiks sa last hoopis kodus ise õpetada ja laps käiks suhtlemas kaaslastega näitaks pikapäevarühma ajal?
ReplyDeleteAga jõudu teile! Ja loodame, et koha peagi taandub. :)
Anne, aitäh! Paid ja kallid kuluvad meile väga ära! Aitäh!
ReplyDeleteKallis Sille. Ma olen väga tihti mõelnud, et äkki teen õpetajale liiga. Samas on ta mulle väga otse öelnud,et vii see laps siit minema. Tema ei ole mingile haigele lapsele õpetaja jne,jne. Ma saan aru temast, ta ei taha haigete inimestega tegeleda. Kas saab sundida? Ei saa..
Tegelikult on mu lapsele ette nähtud individuaalsed tunnid Eesti keeles ja matemaatikas. Niimoodi et ainult teda õpetabki eraldi õpetaja nendes tundides. Paraku hetkel saab ta Eesti keelt individuaalselt vaid osaliselt (äärmiselt toreda õpetajaga) ja matemaatika on ikka kogu klassiga koos. Loomulikult ei taha ma et muu klass kannataks, olen seda ka korduvalt õpetajale öelnud. Ma õpetan teda ise ka kodus iga õhtu. Aga ma tahaksin,et tasaaks olla ka tundides nii nagu talle ette nähtud on. Võimalik et tahan liiga palju?
Helen, olen täiesti kindle, et õpetaja hoiak abivajava lapse suhtes on hästi oluline. Tean omast käest, et parima tahtmise korral ja oma tööd armastades suudab ka tavaklassis õpetaja abivajavat last aidata. Olen ise paraktikandina sellist last toetanud ja hiljem suurt rõõmu tundnud nähes lapse edusamme. Lapsevanemana märkan paraku väga sageli, kuidas enamus õpetajaid on häälestunud vaid oma klassi parimatele tulemustele ja n.ö. mahajäänud õpilane on seda saavutust segamas ( tegu ei ole minu lapsega). Hoiakuid on väga raske muuta ja sa arutled õigesti, et pealesurutud kohustuse korral võib headest tulemustest siiralt kahelda. Küllap tajub sinu lapski oma õpetaja suhtumist ja kogeb sellega enda jaoks suurt negatiivset emotsiooni. Siinkohal meenub TV nähtud “Rääkimata lugu” viimane saade, kus väike haige poiss Rasmus sai pidevalt meie koolisüsteemis valitsevate hoiakute pärast suured hingelised traumad…Asjaosalistel on väga mugav elimineerida süsteemist selline laps (paneme koduõppele). Muude traumade kõrval jääb märkamata ka see, kas pere materiaalne toimetulek võimaldab ühel lapsevanemal koduseks jääda….
ReplyDeleteParaku kogu minu eelnev jutt ei aita sinu probleemile lahendust leida, kuid minu mõtteline pooelhoid sinu võitlusele on alati olemas. Kallistan!