Novembris uuringud Tartus, mõtlemise muutmine ja hirmud.

Nii, eelmisel neljapäeval sain teada, et Soomest oli tulnud vastus. Tuleb teha veel uuringuid selle kasvaja jaoks. Aja haiglasse saame ilmselt Novembris, arst lubas teada anda kuidas nad klapitatud saavad. Tuleb teha veel üks pikk EEG, see on see protseduur kus laps on pidevalt juhtmete küljes, see uuring pidi tulema vähemalt nädala pikkune. Ja siis 1 uuring veel, mingi 3 magnetiga. Eks ma kuulen täpsemalt veel mis see on. Aga jah, novembris hakkab siis liikuma midagi jälle.
Hetkel annan ikka veel lapsele Apydani 0,5 tbl rohkem kui varem. Hoogusid igapäevaselt enam ei ole ja õppimine on keskmisel tasemel. ST nii hästi kui varem ta ikkagi hakkama ei saa, aga samas, väga hull ka nagu ei ole.
Kolmapäeval lähen kooli direktoriga rääkima. 12.10 tuleb komisjon kooli, nemad peaksid siis aitama õpetajatel lapsele programmi koostada. Eks siis paistab. Väga hea tunne mul selles suhtes ei ole. Vestlusest õppealajuhatajaga selgus, et matemaatikas ta ikkagi hetkel endale eraldi õpetajat ei saa, kuigi paber selle kohta on olemas. Tunnis teistega sama tempot ta teha ei suuda. Või noh, headel aegadel suudaks, aga tema võimed on kõikuvad. Õppealajuhataja ütles, et nad vaatavad mida komisjonist öeldakse, et selle järgi talitavad. Minu jaoks on selge, et klassiga koos matemaatikat teha ta ei saa. Või noh, saaks kui õpetaja suudaks leppida sellega, et ta ei omanda materjali sama hästi kui teised, kui tunnikontrollid, kontrolltööd lastaks teha kodus. Siis oleks klassiga koos õppimine täiesti OK. Kui õpetaja hindaks koduseid töid üleüldse. Aga kuna nii ei ole, siis ongi halvasti meie jaoks. Aga samamoodi jätkata ei saa, see ei ole lihtsalt mõeldav kui terve klass peaks selle järgi ootama kuni õpetaja minu pojaga tegeleb. Hetkel lahendab mu laps matemaatika ülesandeid, neidsamu mis on 3 klassi töövihikus sealmaal kus järjega ollakse. On küll vigu sees, aga samas midagi väga hullu ma ei näe. Ma usun, et täitsa vähemalt 3 väärt on see õppimine küll.
Aga et miks siis ei ole tal eraldi õpetajat ja mida siis täpsemalt sealt komisjoni poolt oodatakse? Mu süda ütleb, et oodatakse otsust, et see laps ei kuulu tavakooli.
Ma loodan, et ma eksin.
Helistasin ka Ristiku kooli, nad ütlesid et neile on minu poja oma kooli võtmine mõeldav ja palusid läbida vastavad komisjonid. Eks ma käin kolmapäeval koolis direktoriga rääkimas ära ja siis näeb edasi mis saama hakkab.
Ja mõtlemisest..
Ma olen otsustanud hakata testmoodi mõtlema. Asju teise kandi pealt nägema. Ma näen, et see õnnetuse hunnik mille otsas ma hetkel istun, et see tunne ja abitus viivad hukatusse. Keegi ei jaksa olla lõputult õnnetu inimese kõrval. Ja see õnnetu inimene ise on see kes peab hakkama august välja ronima. Nii palju kui ma üldse olen rääkinud eriliste laste emadega, siis need augud ja masendused on kõigile tuttavad. Mõned tunnevad ennast juba natukene tugevamatena, aga üldiselt teatakse masendust ning meeleheidet väga lähedalt.
Nii, mul oli just õnnelik hetk :) laps näitas matemaatika ülesannete lahendeid. Jah, mõned vead, aga ikkagi! 3/4 vastustest olid õiged!!!! Ja need ei olnud mingid väga lihtsad ülesanded. Aitäh mu kallis laps, et sa annad emale jõudu ja usku!
JA nagu ma mõtlemisest räkima hakkasin, siis minu poolt on tehtud teadlik otsus mitte enam mõelda negatiivselt. Vaadata elu helgemat poolt. Ega see kerge ei ole kui murede hunnik istub turjal. Aga ma tuletan endale alati meelde, et ma lubasin endale muuta oma mõtlemist. Kõigepealt tuleb vist vaadata näkku oma hirmudele. Kohe päris otse ja selle hirmuga tuleb tegeleda. Ega ma päris hästi ei oska. Isegi see direktori juurde minek ajab juuksed püsti kui aus olla. Ma ju tean, et suure tõenäosusega ma midagi väga head ei kuule. See väga hea oleks siis midagi sellist, et ärge muretsege, küll meie siin koolis ise hakkama saame. Küll me leiame mõne toreda õpetaja kes suudab vaadata teie last nii nagu ta on. Kellel on kannatust, hellust ja piisavalt rangust, ning kes suudab näha last sellisena nagu see laps on.
Ma ei tea muidugi, ma ei saa midagi öelda, ma pole meie uut direktorit isegi näinud veel. Aga jah, eks siis kuuleb. Kartmine ei tee midagi paremaks. Ma mõtlesin et kirjutan paberile mida mina koolilt ootan. Kui on kirjas, siis on kergem :)
JA siis see tartusse mineku asi. Juuksed tõusevad püsti kui mõtlen sellele rahale mis sinna läheb ja mida mul ei ole. Haiglas olek ca 1400 eek ( arvestusega 2 nädalat), sõit ca 600 eek, lisatoit poisile jne..no umbes 2500. kas jätta eluasemelaen maksmata? Või saab mees ehk niipalju palka et leiame selle raha?
Ahjaa, mul mees sai teise töökoha ka kõrvale, aga sealgi on see töö selline kaootiline. Ette millegiga arvestada ei saa. Aga kas sellest praegusest nutust, hirmust ja paanikast oleks vähimatki kasu nende probleemide lahendamisel?
Jah, see on inimlik tunda hirmu. Aga hirm on see mis surub su lõpuks nurka ega lase hingatagi. Ma ei karda!
Küll me midagi välja mõtleme. MA ei tea hetkel kuidas ja mida. Aga küllap tuleb lahendus, sest öeldakse, et kui sa ise midagi probleemi lahendamiseks teha ei saa, siis laheneb probleem lõpuks ise.
Aga kuskil lärmata ja abi nõuda,no see on minu loomusega liialt vastuolus. Küll kuidagi saab!
Ok, ei tulnud vist jälle väga positiivne kirjutis. Aga igatahes on mul otsus sirge selja ja püstise peaga jõuda oma lapse jaoks positiivsete lahendusteni.
MA mõtlen vahel, et mõtlen muudkui oma lapse ja oma pere heaolule. Kas pole see liialt egoistlik, sest minu lapse huvid on hetkel vastuolus näiteks tema õpetaja huvidega. Kuid samas, kes siis veel kaitseks meie lapsi kui mitte meie ise?
Kas on olemas õigust, mis oleks õige kõigi jaoks?
Ps. Ma läbi ei loe, muidu on üsna tõenäoline tulemus kogu postituse kustutamine :)