Seekord mitte nii positiivselt.

Mul käis täna hea sõbranna külas. Rääkisime, küsis et mis mu lapsest tulevikus saab. Et kooliga ja.. no rääkisin. Suure tõenäosusega erikool, sest see viimane aprilli laks oli laastav tema jaoks. Igas mõttes vaimselt. Keha on 11 aastase oma, mõistus sellest päris kaugel kahjuks. Jah, nii on. EHK ta veel taastub. Jah, ma väga loodan. Palun hinges et see Soomes käik muudaks midagi paremaks. Siiani on ta ikka taastunud vaimselt sügiseks, aga sel aastal olid jälle nii kohutavalt pikad hood. Kokkuvõtteks ega ma ei tea mis tegelikult üldse toimub. Lisaks ka algav puberteet annab märku, pidevad vaidlused. Ei taha enam kuuletuda üldse. Ei saa aru miks ta ei või midagi võtta kui ta TAHAB. Jah, on küll teise lapse ratas, aga tema ju tahab sellega sõita. Läheb ja võtab ja kõik.. Kurb. Käitumishäired. Aga no mida sa üldse ootad kui inimese aju on olnud tundide viisi krampides??? Kes suudaks jääda tavapärase mõtlemise tasemele? Hea et ta mul veel üldse olemas on, rääkida oskab jne. Ja ometi on mul nii tuliselt kahju et ta pole enam see kes oli. MIKS???? PALUN et ta taastuks, palun.. ohh palun et Soomest tuleks nüüd ometi abi!
Mind ennast on täna nagu kistud mingisse virrvarri selle mõtlemise tulemusena. Noh, eks ma ju tean kogu aeg kuidas tegelikult asjad on. Aga olen ennast nii osavalt ära petnud. Lihtsalt võtsin ja lükkasin kõrvale kõik mõtted haigusest ja muredest. ma ei saa ju niikuinii mitte midagi muuta. Muretsemine ei anna mitte midagi. Ja ohh kui hea oli elada õnnelikuna NORMAALSET elu. ma otsustasin et kuna täna mul onn niikunii pea mõtteid täis, siis olgu nii. Aga homme, homme ma ei mõtle enam. Igal päeval mil suudan vaadata üle neist muredest on nii suur väärtus. Väärtus mulle endale ja väärtus tervele perele. Ma täiesti teadlikult unistan, selleks et tänane päev oleks hea. Näiteks see pulmade asi. Meid on väga palju pulmadega aidatud. Tehtud kingitusi laua, lillede, meigi jne näol. Tänu neile inimestele tulevad asjad nii ilusad nagu nad tulevad. Aitäh! lisaks tulevad niikuinii osad külalised ümbriku kinkidega. Mitte et ma seda ootaks, aga nii on see alati olnud, ega ma tean ise ka et tühja käega on nadi külla minna :) See selleks.. Oi kuidas mulle ei meeldi raha teema tegelikult. Aga no ühesõnaga otsustasime mehega et vot nende ümbrikute eest läheme me perega reisile. Ei maksa võlgasid, ei lähe haiglasse selle eest. pakime lapsed autosse ja sõidame nii kaugele kui kannatab. Eks ma põen muidugi selle pärast. Justkui mis õigusega me reisile läheme? Endal on nii ja naa seis.. eks meile ole seda juba öeldud ka. Aga vot, läheme. terve perega, ära siit murede juurest. Eemale pisaratest. Natukeseks ajakski. Terve perega, eemale kõigest argisest mis lämmatab. Ma olen nii palju tuulanud internetis ja otsinud kauneid paiku kuhu minna. Vaadanud ja unistanud kuidas oleks SEAL olla.. Suured plaanid, suured unistused :) Õde juba noomis natukene, et ära unista nii palju, et võid valusalt pettuda. Aga ok, väga tõenäoliselt ei lähegi kõik nii nagu olen mõelnud, kuid neid hetki unistades ei saa enam keegi võtta. Need hetked on andnud jõudu. Ma olen lausa mõelnud, et äkki peakski vahel profülaktikaks unistama ebareaalseid unistusi. Nii mõnus on panna silmad kinni ja näha imeilusaid pilte. Suu kisub vägisi naerule :) Jumal tänatud et ma tulin blogi kirjutama. Nüüd olen jälle hopsti unistuste lainel tagasi. Uskumatult kiirelt läks :)
Tegelikult tahtsin kirjutada selle pärast, et kui mõni samas seisus inimene loeb, et ta siis teaks, et tegelikult ei käi nipsuga see muredest välja tulek. Tagasilangused on siinsamas õla taga ootel. Reaalsus on valus, oi valus.. Aga metsa küll, no ei pea mõtlema kogu aeg asjadele nii nagu nad on! Vot mõtlen nii nagu tahan et oleks! Nii on palju kergem elada. Ja kui nii on vale, siis olgu vale. Kui kunagi kahetsen, no siis kahetsen. Aga TÄNA kavatsen olla õnnelik! :)