Ohh milline segadus mul on..

Või noh, tänaseks on segadus vähenenud õnneks. Eile sain kirja, kus oli kirjas et kui haigekassa poolt kiiresti positiivset vastust rahastamise suhtes ei tule, siis antakse meie järjekord Soomes kellelegi teisele. Ma ilmselt kirjutan hetkel päris segaselt, peas käib üks suur virrvarr. Ühesõnaga siis oli kuidagi dokumentidega asjatamine veninud viimasele piirile mis oleks meile peaaegu maksnud kaua oodatud aja haiglas. Helistasin haigekassasse, neil oli täna koosolek meie haigusloo arutamiseks (aitähh kiire tegutsemise eest! ). Võeti vastu positiivne otsus!
Rääkisin täna arstiga kes meie Soome asju ajab. Ta mainis et sai Soome poolt aru, et peame minema veel enne 23 jaanuari haiglasse mingit pikka MRT`d tegema. Soome haiglasse siis? Ma ei tea rohkem mitte midagi.
Mulle on viimasel ajal palju öeldud et ma olen julge. Oo kullakesed, ma olen jänes. Ma kardan, mõtlen üle, muretsen selgelt liiga palju. Nii et julgus ei hoia mind püsti, pigem teadmine et lihtsalt peab, peab vastu pidama ja tegustema, sest teisiti lihtsalt ei saa. Või noh, eks ma olen mõelnud alternatiividele mida oleksin võinud valida. Alati on ju võimalik valida millegi vahel. Lihtsalt see mida me teeme tundub õige ja alternatiiv tundub vale. Segane jutt vist tõesti, nii palju mõtteid keerleb peas korraga. Lapsed on õnneks rahulikud ja õnnelikud (ma loodan). Eks mees näeb neid minu pingeid, aga siiski suudame elada rahulikku pereelu. Ega ma palju ei taha rääkida kodus sellel teemal. Kodu on see rahukindlus mis aitab säilitada kainet mõistust.
Ma mõtlen sellele lisasõidule Soome, ilmselt see ikkagi tuleb siis? See lööb rahaliselt rivist välja vist jälle? Just saime võlad makstud, nii hea tunne. Nüüd siis vist hakkab jälle korjama. Selge see, et ega see Soome vahet sõit odav ei tule. Eesti inimese jaoks on seal kõik ikka väga kallis. Isegi pudelit vett ei raatsi poest osta. Selleks 2 nädalaks oleme valmistunud rahaliselt, ehk veab välja, aga kui tuleb see lisasõit, no siis ma ei teagi. Ma ei tea, mul puudub kontroll ja see ei ole hea tunne. Hea et ma saan selle siia välja kirjutada, see aitab. Oleks mul õrna aimu mis toimuma saab. Kus, mis, mis ajal, mismoodi? Mis selle intensiivravi ajal saab jne.? Lisaks veel mõtted sellel teemal et kas kõik ikka läheb hästi? No peab minema! OK, teisiti ei saagi minna. Raha pärast on targem muretseda. Vaimselt targem, see ei jäta loodetavasti ruumi hirmudele ravi suhtes.
Vot niimoodi siis. Öeldakse elu elu lahendab ise asjad mida meie lahendada ei saa. ma hetkel tunnen küll et mu käed on seotud, ma ei saa ise midagi muuta ega parandada, saame vaid vooluga kaasa minna ja võtta vastu seda mis meile antakse. Võimalik et peaksin leidma endas rahu ja usaldama saatust. Ilmselt peabki, see võtab lihtsalt veidi aega. Ma annan endale aega muretseda ja muremõtetega võidelda, annan aega leida rahu. Minu rahuga on otsene seos perekonna õnnel ja rahul.
Ma usaldan elu, usaldan saatust. Me võtame vastu selle mis meile on antud ja usume et see on meie jaoks parim. Vahel on hirmus valus ja raske, aga õnneks ma tean et see läheb mööda. Kirjutamisega sai kõik kuidagi selgemaks. Ma arvasin valesti et ma ei saa midagi teha. Ma saan teha väga palju. Ma saan teha õnnelikuks oma lapsed ja mehe. Ma saan ehk kellegi lähedase päevad kaunimaks teha. Hea küll et mul puudub kontroll oma lapse haiguse ja ravi suhtes. Kuid ma võin ikkagi teha seda mida suudan muus osas. Ja mida ma ei suuda, selles osas saan usaldada elu.