Madalseis

Praegu tunnen juba mitmendat päeva kui väsinud ma kõigest olen. Ootamisest, lootmisest, teadmatusest, rahalistest muredest. Ma olen nii väsinud. Ma tahaksin minna kuhugi üksi ja nutta, tühjaks nutta selle kõige pärast mis olnud on ja hirmust tuleviku ees.
Ma arvan,et mul on mingi pinge languse periood vist. Et asjad ei ole enam nii hullud kui varem ja nüüd siis tulevad emotsioonid kollitama. Kui mul varem oli tunne,et olen hobuvankri taha seotud ja jooksen kõigest jõust kaasa, keskendusin jooksmisele ja lippasin hing paleaga kaelas, siis praegusel hetkel olen ma ikka seal vankri taga ja nüüd juba lohisen. Vanker ei kihuta enam, aga mina ei jaksa enam ka kõndida seal vankri taga. Ma tean, et see praegune tunne läheb ka mööda, nii nagu paljud teised hetked lähevad mööda. Ma tean et see on praegune hetk milles elan ja see tulebki üle elada ja ongi kõik.
Ma tean ka seda, et alati on kõige raskem elada teadmatuses. Mismoodi kõik asjad minema hakkavad. Kui nad juba lähevad,siis kohandud olukorraga. aga kui sa ei tea pikalt millega peaksid kohanduma, siis on päris raske.
Mitmed emad kellega rääkinud olen ütlevad, et neil on mingi oma osa päevast kus nad lihtsalt nutavad. Nutavad selleks, et peale nutmist jälle inimene olla. Mul pole neid vabu nutmise hetki ammu olnud. Ikka lastega koos ja ei sa ju nende ees. Olen ehk viimastel päevadel närvilisem olnud, aga väliselt on loodetavasti enam-vähem talutav minu olek :)
Käisin eile poes otsimas toiduaineid mida saaks seal dieedis veel kasutada. Näiteks majoneesi kus poleks suhkurt sees. Ma ei leidnudki. Aga selline peaks olemas olema küll. Igatahes kohtusin vana töökaaslasega sealsamas majoneesi leti ääres. Ta hakkas küsima ja mina hakkasin rääkima ja kõiki neid asju sõnadesse pannes ja valjuhääldes välja öeldes oli veel hirmsam olla. No ei saa rahulikult rääkida, hing nutab.
Nii palju kergem on olla olles kusagil eemal, nii et ei mõtleks, tegeledes millegi rõõmsaga. Kasvõi perega mereääres olles. Kogu aeg on soov minna kuhugi ära, perega eemale, minema. Põgeneda. Justkui murede eest saaks põgeneda. Eks see on selline petlik tunne. Aga korraks on tõesti kergem ja annab jõudu.
Ohh, no mis ma ikka virisen, eksole. Elu on nii nagu ta on ja ma ei oska seda muuta. Ma soovin et mu laps saaks terveks ja ma soovin et soovid täituksid!

PS. Eile oli üks imeline juhus veel!
Käisime perega ühe äia tuttava juures korraks. Meie juurde tuli üks väga meeldiv umbes 20 aastane noormees. Vestles meiega kenasti, naeratas pidevalt. Nägu oli veidi nagu vormist väljas kui nii võib öelda, noh, teistmoodi :) Aga üldmulje väga armas ja tore!
Mees pärast autos ütles, et kui tema isaga kaasas käis nende inimeste põldu kündmas, siis oli see poiss olnud umbes 6-7 aastane. Ta oli istunud ainult toolis. Ta ei rääkinud, ta ei kõndinud. Lihtsalt istus. Mees ei teadnud ka mis haigust too poiss põdes ja me ei hakanud ka uurima.
Aga nüüd! Ta rääkis, naeris, kõndis. Peale väikese näo moondumise ei reetnud miski kunagist rasket olukorda! IMED ON OLEMAS!