Wednesday, July 21, 2010

Erilise lapse kasvatamine, õpetamine, arendamine jne.

Ma olen nii palju sellele teemale mõelnud. Lapse kasvatamine on üldse üks väga vastutusrikas tegevus. Kõik millele lapsepõlves aluse paned läheb temaga tulevikku kaasa. Lapsepõlv ongi see aeg mis jätab kõige tugevamad mälestused ja jooned inimese käitumisse. Need tavalised lapsed, st terved lapsed, nende puhul saab lähtuda mingitestki keskmistest normatiividest. Ok, loomulikult on oluline lapse eripära, kuid mingites piirides on ikkagi enam-vähem areng paika pandud. Aga kui su laps on teistsugune, nagu minul näiteks. Mu lapsel on epilepsia. Siis kuidas ma peaksin tedama mis tema peas toimub ja kust ma pean teadma mida ma üldse võin, või siis ei või temalt nõuda?
Meenub aeg vahetult peale diagnoosi ja rohtude saamist. Laps oli just läinud esimesse klassi. Luges, mitte just väga hästi, aga siiski luges. Arvutas 10 piires ka keskmise kiirusega. Üsna keskmine ma arvan oma tasemelt. Ja siis äkki. Mitte midagi enam ei oska. Kurtsin muret arstile ja tema ütles mulle vaid seda, et rohtudest see küll olla ei tohiks. Ja oligi kõik. Olime oma mures üksi. Nutsime palju õhtuid jutti. Laps laua taga, mina tema kõrval. Tema nutab, et ei oska, mina nutan tema kõrval, et aga KUIDAS sa ei oska? Sa ju varem oskasid, miks sa enam ei oska? Ja kuidas sa tead mida mõelda,kuidas mõelda. Mida nõuda? Kui arst ütleb, et rohtudest pole ja rohkem mitte midagi ja samas koolis ju pead järele jõudma teistele. Tohutu- tohutu stress. Kooli poolt ka loomulikult surve. Teie laps ei oska, teie laps ei saa jne. Mulle helistas ka kooli psühholoog ja ütles, et tema arvab, et minu lapsel on aspergeri sündroom. No nii, mis edasi?
Lõpuks läbi tuttava, kelle laps on samuti epileptik sain teada, et tuleks minna psühhiaatrile kooli jaoks arengu testi tegema. Ei koolist ega arsti juurest ei suunatud meid tol ajal kuhugi. Eks see on see asi, et tore on kui leidub keegi kes aidata oskab infoga, kuid sellist inimest ei pruugi leiduda. Ja üleüldse on mul siiani tunne,et info haiguste, rohtude, abivõimaluste jne kohta on nagu suur saladus. Kui sa ikka otse kindlat asja küsida ei oska, siis sa mingit infot ei saa ka. Teised samasugused vaid jagavad lahkelt infot.
Käisime testil, vaimne võimekus normi alumisel piiril, aga siiski õppimine näidustatud tavakoolis, tavaprogrammi alusel ja vajadusel parandusõppe tunnid.
Nii me siis oleme need mõned kooliaastad seal tavakoolis, tavaprogrammi alusel läbi vedanud. Viimasel aastal oli ka matemaatika juba eraldi õpetaja juures. Aga no programmi mu laps täita ei suutnud ikkagi ja veelenam seepärast,et varakevadest hakkasid ju need suured hood ja viimasel veerandil ta üldse kooli enam ei jõudnudki.
Ja varsti hakkab jälle kool. Ma tunnen juba praegu kuidas mul stress kasvab seetõttu. Oleks see vaid nii,et kõik on kusagil kõrgemalt poolt paika pandud, et ka õpetajad teaksid kuidas selliste eriliste lastega käituda ja eelkõige suhtumine muutuks. Siiani olen küll tundnud väga teravalt et me oleme seal koolis nagu ristiks kaelas, nagu me segame neid õpetajaid ja sunnime neid tegelema millegagi mis on normist väljaspool. Jah, ilmselt on see mõistusega võttes loomulik, minu laps nõuab eraldi lähenemist asjadele. Õpetaja ei saa planeerida selleks päevaks 5 lehte töövihikust ja olla kindel et see materjal saabki omandatud heal tasemel. Samas lihtsustatud õppekava peaks ju olema mingi paindlikkus ja kui õpetaja õpetab sel tunnil niikuinii ainult minu last, siis kas on nii raske see õpetamine?
Ma olen mõelnud,et täiesti võimalik et ma nõuan liiga palju. Aga ta on minu laps ja kui mina ka ei nõua tema jaoks ja tema eest, siis kes üldse nõuab?
Ammu juba taheti mu laps erikooli ära saata. Õpetaja ütles lausa, et pidin olema vastutustundetu lapsevanem, et ma seda ei tee. Ning seda ka, et mõelge, majanduslikult oleks see teile ju väga kasulik, te ei pea nädala sees lapsele sööki ostma..
Ma olen mõelnud erikoolide teemale. Ma olen kuulnud palju positiivset erikoolide kohta,seal on head ja mõistvad inimesed, lastega tegeletakse, ollakse sõbralikud jne. Kõik on ilus! Aga reaalselt tähendab see ka seda, et mu laps on iga nädal e-r kodust ära. Õpib kusagil perest kaugel. Kuidas ma saan lasta ta niimoodi eemale? Mu süda ei ole selle mõttega rahul.
Viimasel ajal otsustangi palju just südame ja sisetunde järgi. Ma ei tea kas see on õige või vale. Ma loodan, et see on mu lapse jaoks parim.
Ja see teema ka, et kui palju siis võib nõuda eriliselt lapselt. Üldiselt on nii, et ega keegi ei ütle, ega saagi vist öelda mis lapse peas toimub. Mida ta täpselt suudab ja mida ei suuda. Mu süda ütleb mulle, et nõua pigem rohkem kui vähem. Harjuta laps pingutama ja mitte alla andma ning haigust põhjuseks tooma. paljud mu tuttavad on öelnud, et ta on ju haige, tal on raske. Mis sa sunnid teda õppima ja lugema. Aga kui ma ei sunniks, siis polekski tal isegi vajadust pingutada ja mõelda. Samas lapsepõlv ei kesta igavesti ja tulevikus võib ta teha kibedaid etteheiteid seepärast, et teda pole sunnitud. Ja teisest küljest jällegi, võib-olla teen talle tõesti liiga? Ohh,kui ma vaid teaks kuidas on õige käituda. Kas teen õigesti kooli suhtes keskendudes oma lapsele? Kas teen õigesti kui nõuan temalt pingutusi koolitöödes?
Olen viimasel ajal puutunud kokku ka vanematega kes panevadki oma lapse erikooli õppima. Ma saan neist aru, aga mu süda ütleb mulle et minu lapse jaoks on see nii vale. Vähemalt praegu on vale. Kas olen egoist kuulates oma südant?

3 comments:

  1. Aga kas Sa koduõppe peale ei ole mõelnud? Kuni 6.klassini (no vähemalt 5.klassini) on programm selline, et iga vanem oskab seda oma lapsele ka ise õpetada. Ja käite koolis ainult peale tunde vastamas. Ja on veel võimalus, et käite koolis paar päeva nädalals.
    Mu tuttava lapsel on samuti epilepsia. Ja mitu aastat sõdis ta õpetajatega, aga kui lõpuks järele andis ja Tallinnas Ristiku kooli lapse pani, siis tunnistas ise, et see oli õige otsus. Tema poiss käib koolis kaks päeva nädalas ja kolm päeva õpivad kodus ise.

    ReplyDelete
  2. Tere Sille :)
    Väga hea et kirjutasid.Eks ma uurin seda koduõppe asja ka. Selles mõttes on see halb,et laps vajab suhtlemist omaealistega. ja eriti minu poiss on selline seltskondlik tegelane ja tal on klassis palju sõpru. Aga kui muudmoodi ei saa, siis teeme niimoodi. Tahaksin ka last Ristiku kooli saada,üritan augustis sinna helistama hakata. Lapsele oleks see usutavasti stressivabam seal õppida. Samas on mulle juba öeldud, et sinna kooli on pikk-pikk järjekord Tallinna elanike poolt. Ja meie ei ole Tallinna elanikud. Aga proovima peab! Samuti tehti valla poolt ettepanek panna laps Pirita-Kose kooli, samas uurides selgus,et lisaks kopsuhaigustele on seal palju käitumishäiretega lapsi ja sinna panna teda ei tahaks.
    Aga eks tuleb uurida ja vaadata mis saama hakkab :)

    ReplyDelete
  3. Minu tuttaval on kaksikutel epilepsia ning na ka sõid tükk aega rohtusid.Hiljuti kuulsid ,et lapse epilepsia võib olla toidu talumatus.Käisid tegemas teste(muidugi meil haiglares seda ei tehta).Tuli välja ,et lapsed ei talu erinevaid valke jne.Enda pojal on ka epilepsia ning läheme toidutalumatuse teste tegema.Soovitan uurida sellist firmat nagu www.stelior.ee.Loodan et aitab.Juuli

    ReplyDelete