Mõtteid.

Tere jälle! Ma ei ole nüüd ammu kirjutanud jälle. Tegelikult isegi kirjutasin, aga kustutasin postituse. Hingeliselt raske aeg on olnud. Nägin et kõnnin noateral ikkagi. Väline ja sisemine rahu sõltub nii väikestest asjadest. Konsiiliumi uudised olid need, et kõik on endine. Tegime jälle uued uuringud, jälle läheb kõik Soome edasi jne. Niipalju sain küll teada, et varasemalt oli Soomega suheldud nö. sõbra tasandil, aga nüüd läheb kogu info ametlikult konsiiliumi ette. Suure tõenäosusega langesingi sügavasse kurbuse perioodi just seetõttu, et IKKA VEEL ei ole mitte midagi selge. Ma aimasin ette et läheb aega, aga et nii kaua?
Olles nüüd pea aasta näinud seda elu mis tähendab tõesti haige laps ja sellega kaasnev, siis kirjutasin kirja Evelin Ilvesele. Võimalik et see oli minu poolt äärmuslik ja arutu samm, aga ma näen ja kuulen nii teravalt seda kuidas on asjad paigast ära perede suhtes kes on sattunud raskesse seisu. Mulle tundub, et seadused on jäigad. Ja saladus pole enam seegi, et see kas pere saab mingitki abi sõltub suuresti sotsiaaltöötaja lahkusest. Meil on õnneks vedanud selles suhtes, oleme kokku puutunud toredate ja mõistlike inimestega. Aga kõigiga ei lähe kahjuks nii.
See milliseks on elu keeranud on ikka täiesti uskumatu. Täiesti võimalik, et minu nägemus asjadest on liiga kitsas, päris kindlasti on asjadel ja kõigel üldse suured ja mõjuvad põhjused jne. Ok, nüüd läks jutt laialivalguvaks, tahtsin tegelikult öelda, et ma usun, et suures plaanis ja ühiskonna tasandil vaadatakse asju hoopis teistmoodi. Aga milline siis on lühidalt keskmise sissetulekuga pere elu peale seda kui keegi perest tugevalt haigestub.
Esiteks muidugi hingeline kriis. Paanika, hirm, valu, teadmatus. Miljon küsimust millele vastuseid otsid, paraku jäävadki need vastused tihti leidmata. Äkitselt seisad peos mitmed retseptid ja juhised rohtude andmiseks/võtmiseks. Sa lähed apteeki ja tänad Jumalat kui saad need rohud välja osta, sest need on eluks vajalikud. Isegi vajalikumad kui leib ja piim.
Sa saad teada et sul on vaja hakata sõitma mööda haiglaid, pead selleks alati valmis olema. Saad teada et sul on vaja oma lapsele abivahendeid mis tunduvalt tõstavad tema elukvaliteeti, riik (linn/vald) on nii kenad et maksavad 50 000 (eek) maksvast vidinast sulle kinni 90% (väga palju, eksole) sa pead ise leidma AINULT selle 5000.. ehk ainult 10%. On sul midagi viriseda?
Kui sul juhtub olema pangalaen,näiteks oled sa omakodu pangalaenuga ostnud. ja oled langenud juba niipalju, et pere on toimetulekusaajate reas. Ahjaa, see jäi eelnevalt mainimata, et tööle ka enam ei saa, sa hooldad oma kallist haiget pereliiget ja jah, see ongi tähtsam kui raha! Ühesõnaga pangalaenust ja toimetulekust. Kui sul on pangalaen, siis seda toimetuleku sisse ei arvestata, sest sa oled kinnisvara omanik. Müü oma kodu maha, koli üürikorterisse ja siis saad toetust. Loogiline, kõik ei peagi kinnisvara omama,keegi ei peagi kellegi pangalaene tasuma. Või äkki on siiski kuskil mingid AGA`d? Kas on? Mina tunnen küll, et ma olen ühel pulgal joodikute ja narkomaanidega eriti just selle toetuste suhtumise pärast. Kas ma tahan rohkem toetust? Ei,ma kindlasti ei taha. Ma tahaksin ise hakkama saada, õigemini meie tahaksime. Aga, vahel on vaja. Ei ole õige lasta inimestel vajuda,inimestel kes rabelevad elu eest. Ei ole õigust lasta vajuda. Kes sellest kasu saab? Ma olen niipalju mõelnud nii ja naapidi, ikkagi on alati võit sellel poolel et aita enne kui inimene juba põhjas on.
Ja siis ühel hetkel ongi nii, et sul ei ole enam riideid, ei ole jalanõusid, ei ole kütuse raha, ei ole söögitaha. Kui sul on vaja oma lapsele midagi eluks vajalikku, siis sa lõpuks oledki nõus sellega, et sinu nägu, sinu pilt, kõik on kõigile näitamiseks, all on kurb lugu sellest mis kõik juhtunud on. Osadel on sinust kahju ja nad aitavad sind, teised ühmavad põlglikult, et mingeid haigeid polegi meie ühiskonda vaja, nad koormavad süsteemi. See on tegelik elu. Ma arvasin varem,et asjad on hoopis teistmoodi. Et suhtumine on midagi muud,et kõik käib kuidagi teisti. Ei, ma ei süüdista, ei heida ette. Keegi ei olegi süüdi selles mis on olnud, mis tuleb. Nii lihtsalt läheb mõnikord, mõne inimesega. Aga kas tegelikult saaks midagi muuta? Haiguse kulgu üldiselt ei saa. Aga seda muud elu. Natukene kergemaks. Kui on teada, et tõesti ongi nii juhtunud. Inimene ei ole ise käega löönud.
ma tean,et mulleonpakutud internaatkoole poisile et siis saan ise ka paremini tasustatavale tööle minna. Nii mõnelegi teisele haige lapse vanemale on pakutud hooldekodusid. Aga kas see siis ongi meie suund? Ikkagi peidame need haiged inimesed ära. Kui me neid ei näe, siis pole probleemi. Ma olen ehk ülekohtune nüüd. Aga kui need Haapsalu lapsed oleksid ellu jäänud, kas siis ka neile niipalju mõeldud oleks? Sooja südamega ja avatud hingega nagu praegu? Või oleks siiski vaadatud viltu ja mõeldud sügaval südamesopis,et ... ei taha kirjutadagi. Kas elusatest ka hoolitakse?
Ohh, ma ehk lähen liiale oma kirjutamisega. Seekord lõpetan.