Vot sellise kõne sain täna õpetajalt. Esimesena mõtlesin sellele, et mul on väikesed ka kodus,haiged,haigekassakaart kodus. Palusin õpetajal laps koju tuua. Muidu oligi kõik OK õnneks, jalad all ja mõistus selge, ainult et mitte midagi ei näinud. Helistasin mehele, mees sõitis kohe koju. Helistasin kiirabisse ja saadeti auto vilkuritega järele. Pojal oli õnneks nägemine natukene taastunud, ütles mulle et näeb mind keskel ja mind on kaks..
Sõitsime haiglasse. Võeti analüüse, käisime silmaarstil.laps kelle nägemine oli varem väga hea ei suutnud sealt ülemisest reastki silmaarstitabelist tähti korralikult vaadata. Esmaspäeval uuesti. Ehk taastub nagu mulle öeldi. Et siis haiglas jälle. Meie Tallinna arst tahab meil jälle rohtusid vahetama hakata. Tartu arst ka teadis et meil selline lugu ja oleme haiglas. Küsisin tartu arstilt et kas nad on meie tallinna arstiga omavahel ravi suhtes suhelnud? Ta ütles et ei ole, et tema ei sega ennast teise arsti ravimeetoditesse. Vot siis viskas mul juuksed peas püsti selle peale. Miks ei suhtle? Mismoodi ei sega? Kas ei peaks olema elementaarne et arstid omavahel suhtlevad ja arutavad koos parimaid ravivõimalusi? Ühesõnaga, ma väga loodan et nad ikka suhtlevad omavahel! Et mõeldakse koos ja arutatakse. Ohh. eks homme püüan kirjutada kuidas asjad edenevad. Homme on meil EEG. Eks siis kuuleb edasi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Olen selle blogi esimest korda lugemas, lapsel ka epilepsia ja olemegi
ReplyDeleteTeise arvamuse saamiseks Tartus. Ma ei saa aru miks arstid omavahel ei suhtle .. Meid pole eestis kymneid miljoneid, viitsimisest jaab kyll neil puudu.Tublid et Soomes saite kaia.