Komisjonist, 14 november haiglasse.

Kõigepealt kirjutan et meil oli koolis see komisjon ära nüüd. Määrati ikkagi individuaaltunnid nii nagu loota oli. St mina mõtlesin et ta võiks ju lihtsalt klassiga koos asju teha, aga sealtpoolt arvati, et kuna ta tempo pole teistega päris sama, siis äkki laseb ennast liiga lõdvaks kui ta tunneb et ta niikuinii ei jõua. See võib õige olla küll. 29 oktoober läheme seda vaimsete võimete testi tegema, vaatame kuidas seis on. Mulle tundub et päris hea hetkel. Õppisime korrutustabelit. Mina mõtlesin et see on tema jaoks võimatu, sest ta ju arvutab mul ikka veel näppude peal. Ilmselt on see talle turvaline lihtsalt. Samas vahel kui unustab näpud, siis ütleb ilusti peast vastuseid. Minu jaoks on kõige olulisem see, et ta suudaks ise jõuda vastusteni. Ühesõnaga korrutustabelist siis :) Kui olin talle põhimõtte selgeks teinud,siis jätsin ta omapäi laua taha ülesannet tegema. Tehted olid rasked. 3*6, 4*8 jne. Ja alles ju alustati selle korratabeliga. Läksin laua äärde tagasi veidi aja pärast ja ilusti kõik õiged vastused kirjas. Ma ei suutnud sel hetkel ära imestada,et kuidas? Aga poiss luges lihtsalt 3* 6 näppu üle ja siis 4*8 näppu jne. Loogika töötab :)ma ei kujuta ette küll mis süsteemi jagamisel kasutada..
Ma usun et küll aja jooksul saab pähe ka kõik mis vaja!
Komisjoniga oli aga nii, et lapse klassijuhataja ikkagi ei tahtnud mind sinna komisjoni juurde. Ikka mitmeid kordi ütles mulle et ma ei tuleks, et mis ma lähen sinna teiste inimeste tööd segama. Ma lõpuks juba peaaegu ebaviisakalt ütlesin viiendat- kuunedat korda,et ma ikkagi tulen kindlasti kohale! Ei, ma ei taha kellegi tööd segada, aga samas, see on minu laps ja kuidas peaksid komisjoni liikmed mõne tunniga nägema tema täpset seisundit ja oskusi?
Õpetaja ütles mulle,et küll nad pärast mulle teada annavad mis nad otsustasid,et ärgu ma pabistagu. Aga ta on minu laps, keegi peab ju tema eest seisma. Väga palju olid mulle toeks direktori sõnad, et me ei hakka last solgutama. Ja ka sotsiaaltöötaja ja logopeed olid meile palju toeks. Õpetaja oli küll õnnetu, et ta ei julge WC`s ka käia, et mu lapse reh. Plaanis on kirjas et ta vajab 24 h järelvalvet. Kuid samal ajal jooksis mu laps koos kõigi teistega õues omapäi. Ega ei saagi tal kogu aeg sabas olla, mingi iseseisvus peab ju säilima.
Ahh, eks õpetaja hirmud ja vastuhakk on täiesti mõistetav. Ma saan aru et inimene võib karta,kuid ma tunnen et ma ei saa olla õpetaja poolt kui tema on minu vastu. Sest kui ma olen õpetaja poolt, siis kes on minu lapse poolt? Mitte nii ei peaks need asjad käima. Samas jälle ma mõtlen,et äkki ma teen õpetajale liiga? Ma pole ehk väga erapooletu oma tunnete ja mõtete puhul. Ma tean, et pidev mure võib vägagi inimese mõttemaailma muuta. Ma tean, et isegi teadlikult püüdes oma mõtteid selgena hoida võin ma ikkagi otsida süüdlasi ja olla ehk ka ebaõiglane. Kerge ju oleks kedagi süüdistada. Aga samas ma ei jaksa enam kuulata seda et mu lapse joonistused ei ole ilusad ja et ta taandareng on ikka väga tugevaks läinud,et isegi asju ei oskavat kotist välja võtta. No Jumal küll, ma ju tean täpselt oma last! Loomulikult oskab ta kotist oma asju välja võtta, neid sinna panna ja veel palju-palju rohkematki! Ahh see kooli teema..
Räägin midagi ilusat ka! Aita ja Maria tegid läbi facebooki meile heategevusmüügi! Nad on kunstnikud ja maailvad imekauneid salle. Ja mõlemad panid osa oma töödest meie jaoks müüki. Haigla raha korjamiseks. Nad ise tahtsid aidata ja see on väga-väga armas. Sellistel puhkudel ma tunnen et ei leia õigeid ja piisavaid sõnu et väljendada oma tänutunnet ja rõõmu. See tunne hinges, see emotsioon seda ei ole vist võimalik kirjeldada. Ja need inimesed kes salle ostsid.. ma ei tea kuidas tänada selle kõige eest! See on midagi väga-väga ilusat mis meie jaoks on tehtud.
Meie jaoks ollakse olemas, meist hoolitakse, meid armastatakse. See on nii suur ja tähtis asi. Ma ükspäev just mõtlesin, et inimesel on ju alati hea kuulda ja näha kauneid asju. Head sõnad, tugi, armastus, see on kõigile vajalik. Kui sa oled oma eluga rahul ja seisad kindlalt jalul,siis on kõik see hea lihtsalt väga meeldiv ja toob naeratuse suule. Aga kui sa oled õnnetu, mures.. siis teate, see hea tunne võimendub kogu selle mure võrra. See hea on lausa hingematvalt soe, turvaline,ilus. Nagu näeks kõige kaunimat loodusmaastikku enda ees, su peal on sinine taevas ja soe päike, ning linnud laulavad imekauneid viise. Vot sellega kõrvutaksin ma tunnet kui sulle on tehtud head! Need head emaotsioonid on niivõrd vajalikud, nad aitavad elada, edasi minna. Kasvõi natukene head, üks naeratus ja kõik on palju ilusam.
14. november läheme haiglasse. Ma olin õnnetu et nii pikalt vaja eemale minna oma väikeste laste, kodu ja mehe juurest. Loomulikult ma tean, et me lihtsalt peame pojaga sinna minema ja see on väga hea et veel uuritakse. Aga mõtted sellest, et ma ei näe oma pisikesi nii pikalt, oma kallist meest. See tegi väga kurvaks. Aga ma just lõpetasin "rääkimata loo" vaatamise, see oli vähihaigest naisest. Ma nutsin, sest võin aimata mida nad tunnevad oma igapäevaelus. Ma vaatasin neid lapsi, seda naist, seda meest. Ja ma mõtlesin jälle, et mille eest? Miks on saadetud inimestele selline kannatus? Ja ma sain aru, et minu hala haiglasse minemise pärast on väga kohatu. Ma peaksin olema hoopiski ääretult õnnelik, et meil on lootus. Lootus et kunagi võib kõik korda saada. Kunagi võib olla praegune hetk minevik ja see mis ees, see on turvaline ja ilus.
Kõik ei ole kadunud, meile on palju antud. Meie mõtted on meie endi suunata. Me leiame alati oma elus midagi sellist mille üle olla õnnetu ja alati leiame ka midagi sellist mille üle olla õnnelik. Ja õnnelik võib olla nii paljude asjade üle, et halb kaob tasapisi kaugemale.
Always look at the bright side of life..
Täna lõpetasin lauluga :)
Kui keegi on õnnetu ja tahab mulle kirjutada, siis ma olen olemas :)
Helentsik@hot.ee