Uus töökoht (vist) ja minu tervis veab alt.. :(

Nii. Asjad juhtuvad ikka kiirelt.
Nüüd on siis minu tervis mokas. Tegelikult eks ma tundsin ennast juba ammu kehvasti. Väsimus, jõuetus, paha olla, süda klopib.. jne,jne.. Aga no ega mul ei olnud eriti aega selle enda tervisega tegeleda. Aga siis kui olemine juba täiesti võimatuks muutus,nii et ma juba minestama hakkasin ja enam üksi lastega välja minna pole julgenud. Nüüd on hirm nahas küll. Veri pidi halb olema, rauda vähe ja punaseid vereliblesid pidi olema oluliselt vähem kui peaks. Nojaa, loomulikult ma googeldasin ka seda punaste vereliblede vähesust. Ei hakka parem mainima mida kõike ma leidsin.
Igathes püüan nüüd paremini sööma hakata, jälgima mida ma söön. Püüan süüa punaseid asju ja ehk see kõik aitab. Kui aus olla,siis ega ma ei mäleta millest ma viimased pool aastat toitunud olen. Ilmselt sellest mis ette jäänud on ja üle jäänud on. Ja kohvi olen palju joonud, sest arvasin et mul on paha olla madalast vererõhust, see probleem on mul juba ammu et vererõhk madal. Ohjah, no oli seda vaja? Ma tean,et ma ei tohiks ka enda vastu hoolimatu olla, aga ometi olen ma enda keha peale päris pahane. Miks mu keha mind alt veab? Mul ei ole aega, tahtmist ega jõudu tegeleda veel mingite enda terviseprobleemidega. Ma tean et see pole õige,aga no ikkagi..
Aga ma kardan, endatervise pärast ka kardan. Ma ei saa endale lubada seda et ma nii nõrk ja jõuetu olen. Seda,et ma ei jaksa maast ka riidehilpu vahel üles tõsta. See ei ole aus!
Ja lisaks see uus töö nüüd. Väga hea võimalus. Saan öösiti koristamas käia. 4h korraga ja 4 ööd tööl ja 2 ööd vaba. Õhtul kell 10 tööle.. Kõik on muidu ilus ja tore, aga mul vajuvad juba kell 8 õhtul silmad kinni viimasel ajal. Ma loodan lihtsalt nüüd sellele et ma saan abi ja oma jõu tagasi. Arst küll arvas et ma ei peaks öösiti tööl käima,et ma olen niigi läbi. Aga samas, raha on ju vaja. Kui kaua ma käin sotsiaalametnike ust kraapimas? Ja kas mul üldse on õigust käia kui tööst ära ütlen? Minu kallis sõbranna Mari juba ütles mulle et ma olen egoist et üldse sellises seisus tööle minekust mõtlen. Sest kui mina päriselt kokku kukun, siis kes kasvatab minu lapsi? Oo..kui see kõik oleks nii kerge. Kui am teaksin kuidas on õige, siis ma ausalt, vot nii teeksingi. Aga no ma ei tea. Ma loodan,et ma pole jõudnud enda tervist veel nii tuksi keerata, et korralikust toitumisest oleks abi. Ehk siis et kui ma toitun edaspidi peedist ja verivorstist, et see aitab:)
Elu on vahel ikka nii masendav, et see ajab lausa naerma.
Täna käisime lapsega testi tegemas, arengu testi. Jah,tulemused märgatavalt halvemad kui eelmisel korral,ehk siis taandareng on ikka jätkuvalt jõus. Samas, mina nagu ei näe seda. Minu jaoks ta oli ja on täiesti normaalne laps. Absoluutselt võimalik et mina ei hinda teda nii nagu teised. Mina näen ja hindan teda eelkõige temast endast lähtuvalt, võrdlen sellega milline ta oli ja on. Ma ei näe et midagi hullu oleks praegu temaga lahti.
Ohjah. Eks ta ole. Täna õhtul tööle siis :) Eks paistab mis saama hakkab.
Ps. Ma pean tunnistama, et mul on käinud ka parajad sisemised heitlused selle koristaja töö pärast. Ei ole kerge minna hea ja hinnatud koha pealt kus ma kunagi olin koristajaks tööle. Kui eelmine kord käisin, siis käis peast läbi ikka mitu häbitunnet et näe.. kas SEE siis ongi kõik milleks ma veel võimeline olen. Oli tunne nagu kõik vaataksid, et näe, SEE siis ongi meie uus koristaja. Ma tean,et viga on minu mõtetes. Tegelikult tuleb teha au ja uhkusega igasugust ausat tööd kui see toob leiva lauale. Aga raske on natukene ikka, just see hingeline pool. Samas, kui ma suudan kokku kraapida selle OÜ asutamise raha, siis saan vaikselt ikka ka oma raamatupidamise käima panna. Küll elu muutub. Peab muutuma ju. Kannatlik peab olema.
Aga ootamine ja kannatlikkus pole just minu tugevaim külg. Lihtsalt,vahel ongi vaja.. ma ei tea mida... ellu jääda vist??? :)
Ohjah. Tegelikult olen õnnelik. Ausalt. Raske on, aga õnnelikud oleme ikkagi vast kõik!