Ole taevas tänatud sellise direktori eest!

Tulin vestluselt direktoriga just veidi aega tagasi. Hämmastavalt arukas ja mõistlik inimene. Ta on juba valmis teinud käskkirja et minu last ei hinnataks. Ta ütles, et tema koolist ei lähe mitte ükski laps ära õpetaja pärast. Ütles et sellistel juhtudel on õpetajal kaks võimalust, kui ta ei oska erilise lapsega suhelda, siis saab ta selleks koolitust ja abi. Kui õpetaja aga põhimõtteliselt ei taha haiget last õpetada, siis sellise õpetajaga on lood kurjad.
Direktor oli juba uurinud haiguse kohta, operatsioonide kohta. Isegi selle kohta andis nõuandeid kust võiks saada rahastamist juhul kui op toimub soomes ja ma pean ise maksma enda kaasasolemise eest.
Ausalt öeldes on mul hetkel nii uskumatu tunne. Ma natuke kardan, et äkki see oli uni ikkagi? Kas tõesti on võimalik, et direktori suhtumine oligi tõesti nii mõistev? Ei, see ikka oligi päriselt, ta ütleski mulle et ma võtaksin rahulikult ja et õpetajatega tegelemine on tema töö.
Uskumatu, uskumatu. Ma tean et on olemas palju väga häid ja suure südamega inimesi. Aga ikka tekib selliseid inimesi kohates selline ülev tunne, armastuse tunne terve maailma vastu. Selline tunne, et inimesed ongi kõik ilusad ja head ja et tahaks anda endast veelgi rohkem head ka teistele inimestele.
Jumal,kui ilus on maailm ja kui tänulik ma kõige ilusa eest olen. Heade inimeste, värvilise sügise, päikese eest taevas, oma imeliste laste ja kalli mehe eest. Ma tänan selle hea eest mis meile on saadetud.
Rääkisin ka psühholoogiga,nad kohtuvad mu lapsega iga nädal. MA tänan ka selle võimaluse eest, mu lapsel on veel keegi kellele toetuda ja kes tema maailma ilusamaks teeb. Ja üleüldse, kõik mõistvad inimesed tema ümber, ma armastan teid selle eest et te armastate mu kallist last! Ma mõtlesin et kas sõna armastus on õige siinkohal kasutada, aga ma arvan et on. Paremat sõna ei ole :)
Aga psühholoog ütles, et mu laps ei taha mulle halbu asju öelda, et ta ei taha mind kurvastada. Ma olen teinud oma lapsele liiga üritades painutada teda ühiskonnale sobivaks. Ma olen kartnud et ta heidetakse välja sealt kus ta on. Mul on olnud hirm ja selle hirmu piitsa all olen ma oma last sundinud õppima isegi siis kui ta ei suuda. See on olnud vale, ajendiks on olnud parimad soovid oma lapsele, kuid see ei tee valet olematuks. Mul on vaja sellele teemale mõelda. Mul on vaja sügavalt analüüsida enda käitumist.
Rääkisin lapsega ka sellest et ma kuulsin et õpetaja käitub temaga väga halvasti. Ta ütles, et tal on koolis kõik Okei. Ma tahan loota et see tõesti nii on. Samas hinges on veidi kartust,et äkki käib see jälle selle alla et ta ei taha et ma kurvastan. Ma olen oma lapsele ju korduvalt öelnud, et ta peab käituma hästi, ei tohi lollitada, peab õppima korralikult, ei tohi keerutada, ei tohi jutustada jne,jne..
Ühesõnaga, ma ei tea kuidas asjad tegelikult on. Kui teised lapsed näevad õpetaja halba suhtumist ja tema ei näe. Siis on jällegi erinevaid võimalusi. Kas õpetaja suhtubki temasse tegelikult hästi ja ma olen õpetajale liiga teinud, või siis süüdistab mu laps ennast. Ma ei tea vastust. Eks aeg annab arutust.