Esmaspäeval jõusime haiglasse tagasi.. nüüd siis pikaks ajaks?

Esmaspäeval, natukene aega peale blogi postituse kirjutamist hakkas mu poisil jälle epilepsia hoog. Alguses lootsin et see läheb ise üle, aga ei läinud. Üksteise järal tulid hood peale, mõneks hetkeks pilk selge ja jälle kadunud. Laps seista enam ei jaksanud, hakkas krampide ajal oksendama. Kiirabi ootamine tundus tundide pikkune. Tuli reanimobiil hoopis, mingi aja askeldasid nad meil autos kohe maja ees mu lapsega. Ajataju mul puudub sellest hetkest. Alates sellest hetkest kui kiirabi jõudis nägin ma kõike nagu kõrvalt, nagu mingi film käiks ja mina vaatan filmi selle sees olles. Lapsele pandi masinad külge kohe, anti hapnikku, mõõdeti igasuguseid näitajaid, pandi tilguti. Siis hakkasime sõitma. Vilkurid lükati sisse, vaatasin kuidas kahest reast sai naksti kolm rida liikluses. Küsisin endale ühe rahustava tableti. Anti ka ja siis oli tõesti hea rahulik olla ka.
Shokiseisund on mul vist siiani. Kuulmine, mõistmine on selektiivne, st. ma kuulen ja mõistan ilmselt ainult seda mida ma kuulda ja mõista suudan. Inimesed rabelevad ümberringi, ma saan pidevalt ikki kõnesid, kõik teevad midagi, aga mina olen nagu vana rahu oma lapse kõrval. Ma mõtlen et ma vist ei tohigi sellisest seisundist hetkel välja tulla. Esmaspäeva öösel sõitsime mehega tartusse, opi kohta aru pärima. Arst tegi suured-suured silmad, eelkõige seepärast et see polnudki ju minu lapse arst, meie lapse arst oli juba ära sõitnud. Igatahes arst rääkis minuga ligi 3 tundi, rahulikult, jõime teed. Arst ütles, et minu lapse puhul ei ole teha enam palju, aga samas on siiski asju mida on võimalik teha. Ja minu laps on kindlasti selline kelle puhul peaks tegema kõik võimaliku. ta arvas et kõige tähtsam on saada piir neile staatustele, ehk siis ülipikkadele hoogudele. Soomes asjad liiguvad, aga aeglaselt, suur konsiilium, palju erinevaid lugusid.. jne, jne.. Arst soovitas mul ikkagi mitte minna ise, ta ütles et ma ei saavuta sellega midagi head kahjuks. Sest ega konsiiliumi koosolekule ma sisse jalutada ikkagi ei saa. Arst rääkis mulle ka võimalike oppide tehnoloogiatest mis ees ootavad, aga see on teema mille ma minema ajust lükkan. Mälestus jutust on olemas, aga ma väldin sellele mõtlemist.
Mul pole aega kirjutada, lippan lapse juurde haiglasse. Ütlesin meie Tln. arstile, et nende rohtudega mis laps praegu võtab ma teda koju viia ei julge. Las jääb laps jälgimisele, ma käin iga päev tema juures ja öösiti olen oma pisikestega. Aga ma ei julge teda koju tuua, sest ise ma teda aidata ei saa ja ma ei saa riskida sellega et ma ta kaotan...