Haiglast kodus.

Täna saime haiglast koju, kuigi alles eile oli lapsel 39 (mõni kriips alla) palavik. Angiin..ja antobjootikumid. Haiglast koju saamise üle oleme muidugi üliõnnelikud,aga üldiselt on täna üks väga kehv päev. Leanne surm, alles neljapäeval nägin teda haiglas voodikeses siputamas.. see on võimatu et nii läks :(
Homme lähen vana hea sõbra matustele. Uskumatu et teda enam ei ole. Kuidas see võimalik on? Ta oli kogu aeg olemas, aga minul oli liiga oma elu et temaga rohkem suhelda. Ja nüüd kui teda enam ei ole, siis mõistus tõrgub seda uskumast. Nii noor inimene ja süda lihtsalt seiskus. Homme lähen hüvasti jätma, puhaku ta rahus. Laulgu lahkunutele inglite koorid, olgu neil seal parem kui oli siin.
Käisin lapsele uusi rohtusid välja ostmas. 2 uut rohtu juures ju. Tulin kotitäiega ja teise kotitäie saan homme, tellimist vajavad ravimid.
Kohati tundub nagu jalad tõrguvad edasi minemast, nagu ei jaksaks enam, lihtsalt ei jaksaks. Aga siis mõtlen kõigile kes jaksavad, ajan selja sirgu ja püüan edasi tugev olla. Ma ei saa aru miks peab elu vahel nii raske olema? Miks ometigi?
Ma ei talu kohe sellist pidevat kõigutamist, mõtlen siis teateid stiilis, et vabandage,teie laps jäi pimedaks.. või siis seda kui hood ülipikad jälle jne. Kogu jalgealuse lööb kõikuma. Ja seda et IKKA ei tea mis selle opiga saab!!! Ohh...

Harri ja Leanne, mõtlen teile...