9 juuni Tartusse..

Niisiis,ma pole pikalt kirjutanud. Aga tegelikult juba esmaspäeval helistasin Tartusse selle jutuga,et ehk ikka saame varem haiglasse ja et hood on iga päev. Arstid tegid mis suutsid aegadega, 9 juunil saame, varem lihtsalt ei ole kohti. Apydani kogust tõstsime esmaspäevast ka õhtused tabletid 450 mg peale.
Ehk siis hetkel on raviskeem selline,et
Depakine: H 300 mg + Õ 600 mg,
Rivotril: H 0,5 mg + Õ 1 mg
Apydan : H 450 mg + Õ 450 mg
Esmaspäeval,so. 10.05 oli jälle 3 hoogu.. peale seda kui rohu kogust tõstsime on nüüd vaikus olnud mitu päeva,aga ma ei julge enam kilgata rõõmust..
Minu jaoks halvad uudised on need, et tundub,et miski pole enam kindel. Ei see, et epilepsia on kasvajast, ei lõikus, ega mitte midagi.. peale selle,et mu lapsel on epilepsia. Minu kõige suurem hirm on see, et öeldakse, et vabandust, aga me ei saa teid mitte kuidagi aidata. Mul on tunne, et ma lepiskin millega iganes, et mu laps saaks terveks.. peaasi et ta saaks normaalset elu elada tulevikus. Ohh kui tavaline saatus enamikule inimestest (õnneks),aga ma tahan, et ka minu laps saaks seda kõike. Käia ringi, ujuda, mängida vabalt, mitte krõbistada rohtusid peotäite kaupa.
Koolist.. sain jutule klassijuhatajaga, et teeme kodus kunstitöid esitamiseks, täidame tööraamatuid, et ta saaks ikka ka viimasel veerandil hindeid. Mulle tundub, et ta on õppimises hetkel jälle päris asjalik. Ok, no mitte päris võrreldav sellega mis teised temaealised, aga no igatahes, ta saab asjadest aru küll ja suudab täitsa ise ülesandeid teha. Meie puhul on see saavutus :)
Aga samas,elu on näidanud,et sellistest hetkedest tuleb rõõmu tunda, sest kunagi ei tea kui kauaks neid antud on. See on mulle selge, et asjade kinnistamiseks kulub tal rohkem aega kui teistel. Aga no peaasi, et üldse ju, eksole!
Mõtlen viimasel ajal tihti,et minu ees on avanenud maailm millest ma varem suurt midagi ei teadnud ja ega ausalt öeldes ka eriti mõelnud. Elasin oma tavalist elu murede ja rõõmudega. Kogu aeg nagu oodates ilusaid hetki ja seda millal ikka kõik paremaks ja ilusamaks läheb ja.. Noh. Nüüd ma näen ja tunnen,et see kui sul on tervis, rahu, päike, pere.. see kõik juba ongi nii suur õnn! Ja elu ei ole sugugi iseenesest mõistetav ja tavaline asi. See on tegelikult midagi mida tuleks väga hinnata. See on justkui see mida inimene igal sammul peaks teadma, aga ometi unub see nii kergelt. Minul vähemalt. Aga see kes otsib, see leiab alati midagi mis on halvasti, eksole. Ja samas, see kes otsib, see leiab alati ka midagi väga head mis teeb kõik paremaks!
Meenus üks hea anekdoot:

pessimist: No enam hullemaks minna ei saa, no pole võimalik, ei saa enam..
Optimist: Ohh,ära muretse, saab ikka, alati saab...

:))