Täna siis jälle 2 hoogu. Jälle 4 päeva hoogude vahe peale ravimi annuse tõstmist ja nüüd täna jälle hooga pihta. Esimene hoog oli päeval, see möödus õnneks kiirelt. Teine nüüd õhtul. Tegime grilli ja lapsed jooksid ringi ja poeg äkki põlvili maas. ja silmad pahupidi, midagi aru ei saanud. Ikka väga pikalt jälle. Oma 20 minutit kohe kindlasti. Lõpuks panin talle Diazepami. Aga see ka ei mõju, jalad vaid süldid all ja laps ikka teises maailmas. Lõpuks sain ta hoost välja.. ja ega haiglas ka muud ei tehta kui võetakse lihtsalt jälgimise alla. Aga no jälgida saame kodus ka.
Miks ravmid ei mõju???? Miks? Kas polegi meile midagi mis aitaks? Mu laps sööb peotäite kaupa tablette sisse iga päev ja mõju on vaid nii lühiajaline. Eks esmaspäeval helistan jälle arstile ja siis tuleb annust tõsta jälle ilmselt. Ausalt, ma tahaks nutta, palju nutta. Aga mul ei ole seda võimalust, sest ma ei saa kurvastada kõiki neid kes on minu kõrval ja püüavad toeks olla. Ja mu laps. No õnneks ei mäleta ta hoogudest midagi.
Kusjuures, selle suure enese vaos hoidmisega on mul tekkinud kummaline terviseprobleem. Kui jälle on mingi hoog või uudis mis mu endast välja viib ja ma tean, et ma ei tohi närvi minna ja pean rahulik olema, siis veidi aja pärast hakkavad mu jalad tõrkuma. Lihtsalt ei hoia enam keha püsti. ja kui ma siis mõttejõuga mõtlen, et ma lihtsalt pean liikuma, siis käin tugevalt värisevate jalgadega. Minu närvid löövad jalga.
See on jube tunne, kui ei saa aidata omaenese last. Aga ma ei oska, ma lihtsalt ei oska. Mida ometigi peaks tegema?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Võiksid siiski lubada endale nutmist. Mingil moel Sa ju pead selle valu endast välja saama. Loomulkult on raske nutta lähedaste ees ja lausa võimatu näib lapse juures olles. Aga püüa endale leida see võimalus. Oma rasketel hetkedel, kui vajasin valu välja elamist, põgenesin näiteks autosse ja sõna otseses mõttes röökisin seal suletud autouste taga valu välja. Sai küll pisut kergem. Teine kord oli minus jõuetu viha maailma ebaõigluse suhtes ja lihtsalt tagusin jalaga õues kasvavaid suuri puid (loodan, et puud mõistsid ja andestasid mu emotsiooni). Jälle hakkas pisut kergem. Et jaksaksid seda võitlust pidada, luba vahel endale nõrkuse hetki.
ReplyDeleteAnneke kallis, aitäh Sulle! Egoistlikus mõttes on hea teada,et pole üksi nende valusate emotsioonidega ja et see ei ole kuidagi ebanormaalne niimoodi tunda. Ja et elu läheb pärast seda valude tormi edasi. Inimlikus mõttes on mul kohutavalt kurb,et keegi üldse peab selliseid tundeid kogema ja valutama nii südant oma lapsekese pärast. Oled vist Murelastest, eks? Olen kursis teie looga :(
ReplyDeleteAga me peame vastu, eks!