Ma ei tea,võibolla ei peakski kirjutama. Aga no muudkui keerleb peas kõik. Päevast-päeva, muudkui mõtled lahendusi ja ei paista kuskilt see päikesekiir. Ma tegelikult tean,et mul polegi õigust vinguda, aga no vahel tahaks. Ma palun, et kes seda postitust loeb,siis palun ärge südamesse võtke, ma lihtsalt elan emotsioone välja ja kirjutamine aitab mind.
Ma mõtlen nii tihti, et kuidas teised puudega laste vanemad küll hakkama saavad. Et küllap on ju palju ka neid kellel veel raskem, palju raskem. Minu laps ju käib ise, hingab ise, sööb ise,hetkel veel isegi tavalist toitu, aga see uus dieet ilmselt muudab selles osas paljutki ja mis siis veel saama hakkab.. no jumal teab. Eks ma varsti kuulen selles osas.
Me pole kunagi rikkad olnud, aga me oleme alati ise hakkama saanud. Alati toit laual, soe, lapsed puhtad ja armsad. Kõik eluks vajalik olemas. ja nüüd.. ma isegi ei tea enam millest me täpselt elame ja kust see piimaraha tekib. Mees pole sel kuul jälle sentigi palka saanud. No loodetavasti millalgi ikka saab. Müüs oma auto maha ja ostis odavama asemele, koos ümbervormistamiste ja asjadega jäi meile umbes 2000 vaba raha. See siis haiglasse minemise jaoks ja et süüa koju osta. Põhiargument oli see,et see odavam auto võtab veel vähem kütust,umbes 4.5l/100 km. Ja kuna me ei ela linnas, siis on auto vajalik, sest bussidega liiklemine tuleks tunduvalt kulukam. Isegi Tallinnasse haiglasse käia on bussidega kallim. Iroonia oli muidugi selles, et sama õhtu kui ta auto müüdud sai, pidimegi kohe haiglasse minema jälle.
Müün oma laste riideid, kohe on järg mänguasjade käes.. õnneks on mul lastele varakult riided varutud ja isegi järgmiseks talveks asjad olemas.
Aga ikkagi, poes käies arvutad piinliku täpsusega kas saab osta 2 või 3 piima, lastele juustu või punast kala tükikese ostes käib südamest raksakas läbi, et küll nüüd läheb palju raha. Tegelikult on need lastele vajalikud asjad ja ei maksagi ju palju,aga no ikkagi.. kui pole, siis lihtsalt pole.
Mees teeb tuttavatele autoremonti kui kellegi vaja. Täna läheb jälle, aga no kuidas sa üldse võtad 60 aastase südamehaige inimese käest mingit raha? Kui talle on see auto samuti eluks vajalik. Ta ei saa poodigi jala minna, ta lihtsalt ei jaksa.
Valla sots osakond tuli meile niipalju vastu,et kompenseerib meil kommunaalkulusid mingi osa. Meil on niigi juba võlg tekkinud. Ma ei mäletagi mitu korda me alates märtsist haiglas olnud oleme? 4-5-6? Ja sealt hakkas võlg lohisema. Olid küll varud mingisugused, aga no need on otsas ammu..
Ma ikka mõtlen, et mismoodi me küll eluga sellisesse punkti jõudnud oleme? Ei tea ju selliseid asju ette, oleks osanud ehk valmistuda? Ja isegi seda mis veel tulema hakkab,seda ka ei tea ette. Kui palju veel neid haiglas käike ette tuleb.. mis üldse tuleb? Paanika..
Mu pojal on varsti sünnipäev. 02.06 sellelsamal kes haige on. Ta saab 10 aastaseks. Eks me ikka peame natukene sünnipäeva, kutsume mõned lähedasemad inimesed. Teen salatit ja ehk jaksab ka viinerit osta grillimiseks. Aga kingitusest ei saa siin muidugi rääkida, üsna kindlalt ka tordist mitte. Ma üritan ise küpsetada midagi, aga olen küpsetamises üsna koba. No ei tule välja mul need küpsetamise asjad lihtsalt. Unistasime mehega, et lastega loomaaeda minna. Aga no ei saa. Naljakas, kunagi ma unistasin perega reisidest mägedesse :)) Vot siis kuidas unistused muutuvad:)
Ohh, nüüd tuli pikk jorin. Ma tahaksin teada,et kuidas teised analoogsetes olukordades hakkama saavad? Aga no kuidagi ebaviisakas tundub küsida, see ju otsene teiste rahakotti nina pistmine. Ja keegi nagu ei kirjuta ega räägi sel teemal ka.
Aga jah, nüüd jälle siis minek Tartusse, bussirahad, öötasu 100 eek, süüa poisile juurde vaja.. aahhh.. targem vist mitte mõelda. Siiani oleme hakkama saanud, küllap edaspidigi. Kuidagi peab ju saama, eksole.
Tänane mõte : Naudi seda mis sulle antud on ja ära nuta taga seda mida sul pole. Sulle on isegi väga palju antud, ole tänulik selle eest!
PS. See oli tõesti ainult enda tühjaks kirjutamine. Tegelikult me saame hakkama küll!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Helen, mõte, et sul ei ole õigus viriseda, kuna on lapsi ja nende emasid, kellel on veel raskem ei ole õigustatud. On igivana tõde, et oma lapsega seonduv mure on igale emale kõige raskem kanda. Ja mure algus on oi kui raske. Minu laps on täiesti halvatud. Ta ei suuda ennast ise liigutada, ta ei räägi, ta ei söö ise... Olen selle kõigega elanud juba üle kolme aasta ja tänaseks päevaks olen õppinud oma muret kandma nii, et pole enam tapvalt valus. Usun, et iga päevaga kasvad ka sina oma mures tugevamaks.
ReplyDeleteOhh kallis Anneke.. Eks ta tegelikult nii olegi,et lõpuks õpid oma muret kandma, õpid elama sellega mismoodi asjad on ja leiad rõõmu :)
ReplyDeleteTegelikult ongi nii,et vaatad ringi kuidas inimesed saavad oma mõtete, emotsioonide ja eluga hakkama ja siis mõtled, et aga miks mina ei saa? Aga seda ei tea muidugi keegi kui palju keegi kuskil tegelikult patja nutab.
Anna märku kui minu selle postituse läbi lugenud oled,ma katsun siis selle raha jutu ära kustutada täiesti. Poleks pidanud kirjutama. Lihtsalt kurva tunni hala ja seda pole mõtet jäädvustada :)
Ps. kas käid kuskil foorumis veel peale murelaste,et äkki on kusagilt veel mingit infot otsida? Pereklubis olen vaatamas käinud:)
This comment has been removed by the author.
ReplyDeleteThis comment has been removed by the author.
ReplyDeleteKallis Anneke. Sa oled väga armas inimene:)
ReplyDeleteMeil on küll puue määratud ja saame ka vastavat toetust. Aga ikkagi kaob see raha lihtsalt ära. Õnneks on praegused 3 rohtu odavad, st saame kuu normi umbes 200 eek eest. See-eest vahepeal läks rohtudele 1700 eek kuus, sest osasid rohtusid haigekassa ei kompenseeri. Lisaks andsime vahepeal neid ajuvitamiine mis samuti läksid 600 eek kuus. Ja no lõi jalad alt + haiglas käimised jne. Oehh..
Ja siis see tunne,et oma lastega tuleb ikka ise hakkama saada ja nii punnitadki kuidagi hakkama saamist:)
Ja see abi asi. No ma olen üldiselt alati väga uhke inimene olnud. Selline kes on alati tahtnud ja ka saanud ise hakkama. Astunud lapsepõlvekodust välja mõned riidehilbud ja kahvlid kotis ja ise elu üles ehitanud, nüüdseks juba koos kalli mehega,aga põhimõtteliselt on kõik see mis meil on tänu meile endile. Ja pigem oleme ikka teisi aidanud jõudumööda:)
Aga nüüd on elu hakanud painutama eelkõige minu uhkust. Sest no mis sa oma uhkusega ikka peale hakkad kui lastele piimaraha puudub. Minu uhkus neid ei toida. Seda on väga-väga raske tunnistada. Aga jah,mu kallis sõbranna ja tema õde on meid toetanud juba. Väga raske on tunnistada,et jah, me vajame abi. Aga samas, kui abi saabub, siis on selle võrra palju kergem olla ja tõepoolest vähemalt söögi mure kaob.
Kirjuta mulle Helentsik@hot.ee.
Seal on kirjavahetus veidi privaatsem:)
This comment has been removed by the author.
ReplyDeleteMa tahtsin kirjutada,et võtan selle raha postituse homme siiski maha. St. rahast tegelikult peab kirjutama. Kui keegi veel satub sellisesse haiglaskäikude keerisesse ja muud probleemid,sisi tuleks abi leida enne kui majanduslik krahh saabub. Aga ma tegelikult ei saa täna rohkem kirjutada. Kogu aeg mõtlen selle haiglasse mineku peale ja sellele kui ülioluline on meie jaoks see mida sealt otsustatakse ja mis on tulemused. Olen närvis. Eile oli pojal jälle 2 hoogu.. Ohh. Ok, see närviline aeg läheb mööda!!!
ReplyDeleteMa tänan kõiki kes on meile oma abi pakkunud. See abi on meid palju aidanud. Nii hingeliselt kui ka majanduslikult. Me täname väga-väga!