Hetkel on käsil kombinatsioon Rivotril + Depakine Chrono.
Depakine- 300 mg H+ 600 mg Õ
Rivotril- 1/4 tbl H,1/2 tbl Õ
01.04 saime haiglast koju. Nüüd ootame Tartusse minekut, mis toimub 12.04.
05.04 hoog päeval kodus.
06.04 hoog päeval kodus + umbes 0.00 öösel- kramp.
07.04. hoog õhtul 23 ajal.
08.04. helistasin arstile. saan saatekirja Tartusse. Arst märgib vaikselt ajukasvaja võimalust. Et väike ja healoomuline,vist? Löön neti lahti, toksin sisse "ajukasvaja" ja hoplaa.. kõik ajukasvajad, nii hea kui halvaloomulised on väga ohtlikud paiknemise tõttu. Mind tabab paanika. Ma hakkan koristama ja koristama. Vist mitte ühte nurka ka pole jäänud hetkel mida ma kraaminud poleks. Peaasi, et ei mõtleks. Isegi haiguse ajaloo sain täna kirja. Nüüd lähen perele süüa tegema ja siis.. no ma ei tea,äkki koristan veel veidi kuni jalapealt unne kukun.
Kooli kohta on mul kõik veel kirjutamata,aga panen kirja, millagi. Ilmselt siis kui juba Tartust tagasi oleme.
Poja käitumine on ikka veel hüperaktiivsusele kalduv. Kas nüüd jääbki nii? Üsna kindlasti olen ma ka ise närvilisem nüüd. Igatahes mu väiksed lapsed on hakanud palju paremini mu sõna kuulama.
Aga ma ei tea kuidas on õige või vale käituda. Küll vahel tahaks, et oleks keegi tark kellelt võiks kohe ette kõik ära küsida, siis teaks valmistuda. Inimesed kõrvalt võivad ju öelda, et tee nii, või tee naa, aga noh,ikka jääb tunne,et ega nad tegelikult päris hästi ei mõista mis toimub. Ega ma isegi mõista.
Kas keegi teab mis meist saab?
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Tere armas Helen,
ReplyDeleteolen teid küll ainult korra näinud, aga kuulen ikka Anne-Liisilt kuidas teil läheb. Olen isegi oma tütre peal 5-6 epilepsiahoogu näinud ja tean kui kohutavad need on. Kuna meil toimusid need nö kord aastas ja praktilised ilma krampideta vaid teadvuse kaotuse ja fikseeritud pilguga ning uuring epilepsiat ei tuvastanud, siis ka ravi ei määratud. Hood lakksid meil 6 eluaastal, täna on mu tütar 17a. Kuulsin, et teil on hullemaks läinud ja lugesin siis nüüd ka sinu blogi. Nii tuleb nutt peale ja selline tühi tunne, et kuidagi aidata ei saa. Oled nii tubli!!! Saadan teile mõttes jõudu ja jaksu ning loodan, et lahendus on kuskil olemas.
Tervitades,
Maimu
Kallis Maimu,äitäh et meile mõtled!
ReplyDeleteMul on tunne, et mida rohkem inimesi mu lapse peale mõtleb ja talle tervenemist soovib, seda kindlam on et ta terveks saab.
Ehk varsti kohtume jälle!
Helen