Väga valus on. Mu hing on nii haige, et mul on valus hingata. Kallis Jumal, miks see kõik toimub minu lapsega? Miks ei andnud sa neid kannatusi otse mulle, vaid haavasid kõige valusamasse kohta? MIKS, MIKS, MIKS???
Ma ei tea mis edasi saab. Ma loodan, et homne päev on helgem. Aga täna on nii valus. Näen kohutavat vaeva pisarate neelamisega. Käisin koolis, rääkisin meie olukorrast. Anti mulle koolist kaasa mu poja asjad ja sel aastal teda enam kooli ei vii. Kõik muutub järjest reaalsemaks. Ma ei saa nutta, sest mu lapsed on siin kõrval. Ma tahaksin karjuda kuskil sügavas metsas. Ma mõtlen kogu aeg,et ma vist reageerin üle ja olen liiga emotsionaalne. Ma peaksin suutma oma emotsioone kontrollida, olema rahulik, mõistlik. Aga mõistus on mu täna maha jätnud. Ma loodan, et kõik läheb hästi ja suudan ka ise jälle rahulik olla. Kirjutamine aitab.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Tere Helen,
ReplyDeleteKuidas teil nädalavahetus möödus?
Pugesite väga minu ja mu pojakese südamesse :)
Tõite oma soojuse, lahkuse ja hoolivusega värvi meie haiglapäevadesse.
Olete me mõtetes ja palvetes ja loodetavasti kohtume veel ja seda väljaspool haiglaseinu.
Jaksu!
Tervitades ja kallistades, Serle
Hei Serle!
ReplyDeleteMa varsti kirjutan sulle.:)Loodan,et teil läheb seal kõik hästi! Ja kohtuda oleks muidugi tore:)
Ok, aga pikemalt kirjutan sulle kirjakese maili.
Olge terved! Helen