Nii, kannatamatu nagu ma olen helistasin täna ise Tartusse. Täna oli konsiilium koos ja vaadati seda meie asja. Nad tahavad veel uuringuid teha. Kasvaja uuringuid.. Peame minema Tartusse uuesti uuringutele mai lõpp või juuni algus. Helistasin teisele numbrile et haiglasse kohta kinni panna. Esimese aja saime alles 20 juuni. Täna enam arsti kätte ei saanud, aga eks ma proovin talle veel helistada ja küsida, et kas see aeg sobiks, või on vaja kiiremini. Sain aru, et kui ikka väga-väga vaja, siis püüavad nad meile ka varem koha leida.
Ja tunded.. no need on segased muidugi. Mõistust kuulates ongi kõik absoluutselt normaalne ja see et eelnevalt veel uuritakse on ka igati kiiduväärt. Aga hinges on kogu aeg mingi lootus ja ootus,et see kõik lõpeb varsti ja varsti on kõik normaalne.Ja siis kohe räägib see mõistuse hääl mulle, et see kõik on alles algus.
Ma täna just mõtlesin,et selliste terviseprobleemidega laste ja nende vanemate elu vist koosnebki suures jaos ootamisest. Ootad, et saaksid uuringutele, ootad et selguksid vastused, ootad ravi, ootad tulemust, ootad kontrolle.. ootad, ootad ja täiesti võimalik et see ootamiste ring tuleb üha uuesti ja uuesti.
Aga nii raske on oodata kui ise midagi teha ei saa, kogu maailm on hetkel meile täis ootamatusi. Ei tea mis veel toimuma hakkab ja mismoodi kõik minema hakkab. Kõigeks tuleb valmis olla. Kui mõelda, et oleme lapsega 2 kuu joksul 3 korda nädala kaupa haiglas olnud, siis noh.. poleks osanud selliseid asju ette näha lihtsalt.
Ahh, mõtted on segi kõik jälle. Tuhat asja pendeldavad peas - mismoodi, kuidas ,miks, millal... siis tuleb paanika, et KUIDAS me selle kõigega toime tuleme. Ja siis tuleb rahu, et küll me tuleme! Kuidagi ikka tuleme, kuidagi peab saama.
Ma mõtlesin ükspäev,et ehk pole õige neid tundeid siia niimoodi kirja panna,et kisun oma tundeid teiste ette lahti,aga siis mõtlesin,et tegin blogi kindla eesmärgiga. Ja eesmärgiks on see,et kui peaks olema kuskil keegi kellel on sarnased mured, et siis nad ehk leiavad selle blogi ja teavad,et nad ei ole üksi. Ja kui nemad suudavad ennast paremini valitseda ja olla tugevamad, siis mul on nii hea meel nende üle.:)
Aga jah,elus võivad asjad ikka nii kiirelt muutuda. Vist kuu tagasi umbes hakkasin seda blogi kirjutama.. ja siis polnud mul ka õhkõrna aimu veel kasvajast, opist.. uuringutest.. ohjahh :( Hirm poeb hinge,et mis VEEL ees on. Aga nii ei tohi mõelda, nii lihtsalt ei tohi mõelda. Pidevalt käin ringi ja peas taob mõte, et mata ennast tegevusse, muidu hävitab sind meeleheide! Ja see ka, et ela üks päev korraga ja jäta homse mured homsesse ja eilsed mured eilsesse, korraga jaksad kanda vaid ühe päeva muresid. Täielik kriisifilosoofia. Õnnelik ja endaga rahul inimene ei mõtle õnneks nii. Aga jah, et mis ma siis öelda tahtsingi? Et ootame veel, jaa.. ootamist jagub kuhjaga!
Aga mu lapsel pole 4 päeva tänasega hooge olnud!!!! Hurraa ja hõissaa.. see oli ammu kui nii kaua hoogudel vahet oli..
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment