Ootamine on talumatult raske!

Lugesin just pereklubi foorumist Jonase lugu. Neil on küll teine teema, südamega suured probleemid. Aga ma tundsin ära kõik need emotsioonid mida ma praegu tunnen. Miljon küsimust et MIKS see kõik nii läinud on. Lasen pidevalt oma elu silme eest läbi ja mõtlen, et kas ja millal ma ehk olen kellelegi liiga teinud. Miks karistus on tulnud minu lapsele? Siis on ahastus ja enesehaletsus, nutt.. meeleheide. Siis jälle lõviema tunne ja usk et rind ees ja koos läheme kõigest läbi ja saame hakkama ja et kõik läheb paremaks!!! Mul on tekkinud kohutavad peavalud, krõbistan valuvaigisteid. Unustan süüa.. siis kui süda juba väga pahaks läheb, siis tuleb meelde, et ahjaa, hommikul sai kohvi joodud, söömine endal unus. Ei, ma tean, et pean muutuma ja hakkama teistmoodi asju võtma. Aga see uus elu kuhu olen sattunud, ma pole sellega harjunud ja ei tea täpselt mida ja kuidas tunda ning mõelda.
Lähedased ütlevad mulle pidevalt, et Helen, ära mõtle! Aga ma ei oska kohe üldse seda mitte mõtlemise asja. Ainult siis kui hoolega koristan, vat siis suudan mõelda sellele, et kõik peab korda saama. Muidu ikka kogu aeg keerlevad mõtted peas.
Saatsin oma pojakese maale,onu juurde. See "maa" on hästi lähedal tegelikult, aga samas piisavalt kaugel et tema saaks unustada kõik toimuva ning mängida, mängida, mängida. Käisid onuga jõusaalis kahekesi. Poiss oli väga õnnelik selle üle:)
Samas, on tal ikkagi iga päev põhimõtteliselt hood. Nädala jooksul on 2 päeva vahele jäänud. Aga ÕNNEKS on ta nendest hoogudest kenasti ise välja tulnud.
Ükskord oli nii naljakas ( no minule vähemalt). Tal oli hoog jälle ja haiglas üks tore vanemõde õpetas, et hakka numbreid ütlema, üks,lase korrata üks, kaks... jne. Et selle abil last teadvusele tagasi tuua. Oli siis jälle hoog ja mina hakkan ütlema, et ütle üks- ei ütle, ütle 2.. ikka ei ütle,ütle 3... vaikus. Mina juba natukene närvis, et kas jälle ei tule hoost välja. Tavaliselt tuleb kui jõuame numbriteni 7-8. Ütlen, et ütle 7... poiss vastu, oota natukene,kohe ütlen.. :) Noh, seda ei õnnestu ilmselt päris nii kirja panna nagu see toimis, aga sel hetkel ajas naerma :)
Aga jah, olen ootel. Käin pidevalt oma maili refreshimas, et kas saabub Tartust uudiseid. Sel nädalal pidi konsiilium olema ja otsus tehtama vist?
Helistasin ka haigekassasse ja uurisin, et kui op tuleb mujal kui Eestis, siis haigekassa hüvitab lapsega seotud kulud haiglas, aga kui tahan kaasa minna, siis enda osa pean maksma täie rauaga. Iseenesest ju täielikult mõistetav. Aga, .. ahh,ma tunnen et ei suuda raha peale praegu mõelda. Ma ei tea kuidas ja kas.. aga ma ei kujuta ka ette et ma saadaksin oma lapse üksi kuhugi võõrale maale kliinikusse. Kus tema ei mõista teisi ja teised ei mõista teda. Et ta lamab seal taastumas raskest opist, midagi aru ei saa ja ema ka pole.See pole valik. Ma mõtlen, et kui ma kuidagi raha kokku ei saagi et seal voodikohta võtta, siis äkki lubatakse ilma maksmata istuda toolil ta voodi ääres ja magada seal? Ahh, ma ei tea. Ma ei tea mis hakkab toimuma, kuidas ja kus. Ilmselt kui midagi selguma hakkab, siis tulevad lahendused ka muudele asjadele. Targem oleks tõesti mitte mõelda, kui ma vaid oskaks seda teha.