Emotsioonid, emotsioonid..

Mida ma siis tunnen? Eelmisel neljapäeval (8.04) kuulsin esmakordselt vihjet kasvaja võimalikkusele. See lõi ikka kõvasti rivist välja. Kasutasin interneti otsingusüsteemi ja lugesin lugusid mis hirmu kõvasti paisutasid. Alguses ma nutsin. Ei suutnud enda emotsioone kontrollida. Põgenesin laste eest teise tuppa ja nutsin oma nutud. Siis asusin tegutsema. Kogu aeg käis peas mõte, et ma pean tegutsema, koristasin, koristasin, koristasin. Mõtlesin ainult sellele et ma pean koristama, ma pean lastele süüa tegema. Kogu aeg oli vaja midagi teha, peaasi et SELLELE ei mõtleks! Nädalavahetusel ka ainult tegutsesin, selleks et õhtul rampväsinuna voodisse vajuda, et mul poleks jõudu mõelda.
Pojale ei öelnud siis veel midagi, selle pärast, et ma ei teadnud mida täpselt öelda, selle pärast et ma ei teadnud kuidas öelda ja selle pärast, et ma ei julenudki midagi öelda. Kartsin siis ja kardan ka praegu, et minu vesised silmad panevad ka tema kartma, seepärast lihtsalt tuleb olla tugev ja rahulik. Jumalale tänu, et tema ei võta neid asju nii nagu mina. Ta on rahulik, vähemalt selles mõttes. Aga haigus teeb ta närviliseks ja pahuraks. Tujutseb tihti ja on vihane. Eks tal on paha olla ja ma lihtsalt ei tea mis tema peas toimub ja kuidas ta ennast seetõttu tunda võib. Ma püüan olla temaga rahulik ja positiivne, kuigi ta on palju muutunud ja kohati muudab ta rahuliku suhtumise endasse ikka väga raskeks. Mulle tundub, et rõõmsameelsest poisikesest on saanud depressiivne inimene. Kõik ju mõjub, need rohud, see mis ta peas toimub, ehk ka hirm.. Ma loodan,et kui kallistan teda piisavalt ja kiidan ja vastan võimalikult rahulikult ja positiivselt tema küsimustele, et siis ehk .. ahh, no mis siis ehk? Me lihtsalt peame selle aja üle elama!
Aga jah, haiglas siis selgus, et ongi kasvaja. Selgus ka see, et need hood on põhjustatud sellest kasvajast. Ma suutsin seda võtta kuidagi rahulikult, kindlameelselt. Vähemalt on põhjus teada ja meie muredele võib leiduda lahendus ja lõpp.. Me võime lõpuks ometi selle epilepsia ületada ja ehk saab laps oma normaalse lapse-elu tagasi. Ta ei saa ju praegu enam kooliski käia. Rääkimata siis sõpradega õues käimisest. Ta peab absoluutselt pidevalt olema täiskasvanu silma all. Ma käin teda pidevalt kontrollimas kui ta magab, või oma toas mängib. Häbi küll, aga käin teda isegi WC`s kontrollimas, kuna hoogusid on tihti ja ettearvamatul ajal. Ma kardan tema pärast väga.
Rääkisin pojaga kasvajast. Näitasin kuskohal see asub ja milline ta on ja et see tekitabki talle neid hoogusid. Rääkisin, et see võetakse ära ja siis saame haigusest lahti. Ma loodan, et rääkisin lapse jaoks julgustavat ja arusaadavat juttu. Ma loodan,et kõik lähebki nii..
Aga tegelikult on mul hirm, suur hirm. Ajuoperatsioon ikkagi ju. Garantiisid ei ole isegi juhul kui opereerivad kõige paremad spetsialistid. Tegelikult ma rahustasin ennast kogu aeg mõttega, et arstid on neid operatsioone juba varemgi ja palju teinud. Et see on neile tuttav ja tavaline asi.
Aga kui täna arst ütles, et nad kogunevad kokku ja vaatavad ja räägivad, et kas nad üldse saavadki Eestis mu last opereerida, võimalik,et abi tuleb otsida väljastpoolt.. . Siis puges mu südamesse jälle suur-suur hirm. Järelikult ikka ei ole see mingi tavaline operatsioon. Järelikult on teistmoodi kui need operatsioonid mida nad teinud on. Käisin haigla nurga taga nutmas. Ma lihtsalt ei suutnud. Põgenesin palatist õue. Ja nutsin, nutsin, nutsin. Ei teagi kui kaua, mingid inimesed käisid minust mööda, ma kuulsin samme. Pojale ütlesin pärast, et ma igatsen kodu järele, et seepärast nutsingi. Päris vale see ju polnudki..
Ja siis tundsin jälle jõudu oma last vaadates.
Me ju peame tugevad olema, eksole. Valikut ei olegi antud. Ja vahel peab inimene nutma ka. Õnneks on meie ümber palju toetavaid inimesi. Inimesi kellele ma tean,et võiksin helistada ka keset ööd. Inimesed kes toetavad, mõistavad, hoiavad. Taban end tihti mõttelt, et kas ma olen teiste vastu sama hea kui nemad on meie vastu? Kas minu hing on sama puhas ja soe kui nende inimeste hinged? Kas mina oleksin nii hea ja toetav, või oleksin liiga hõivatud oma enda eluga? Igatahes võlgnen ma neile inimestele selle, et pean saama paremaks inimeseks, endast paremaks, sest neist paremaks ma vaevalt et saan. Kummalisel kombel käib minu valuga käsikäes ka rõõm, rõõm inimeste üle. Rõõm headuse ja hoolivuse üle. Valu ja hirm on väga suured, kuid ka see rõõm on väga suur. Hing on tundeid täis ja vahel nutan valust ning samuti ka rõõmust. Ma ei tea mida toob meile homne päev, seda ei ole võimalik ette ennustada. Suur on võimalus, et veedame selle rõõmsalt perekeskis, suur on ka võimalus et kihutame jälle haigla poole. Ma lihtsalt loodan, nii väga loodan, et saatus halastab mu lapse peale. Kui on vaja selga mida piitsutada, siis pakun lahkelt oma lapse asemele enda selga, minu selg on tugevam. Ma tahan, et mu laps saaks elada normaalset elu, muud polegi vaja. Et ta saaks iseseisvalt hakkama, saaks jälle koolis käia ja õues mängimas rahulikult,et ta pea ei valutaks pidevalt. Mul on vaja oma lastele normaalset elu !!!!